NCAA All American!

NCAA Meistrivõistlused, Terre Haute, Indiana: 6km, 20:30, 38. koht. Kindlasti hooaja suurejoonelisim võistlus San Francisco Ülikooli naiskonna jaoks. NCAA on seadnud väga täpsed reeglid, mille alusel kogu hooaja tulemusi arvestades punktitabel koostatakse ning vaid 31 parimat esimese (kõrgeima) divisioni võistkonda saavad kutse. USF murdmaajooksu naiskond kvalifitseerus sellele võistlusele 2011. aastal esimest korda kogu kooli ajaloo vältel. Eelmisel aastal oldi väga ligidal, kuid jäädi siiski napilt ukse taha. Sel aastal olime aga kindlal 25. kohal, kuid siiski üllatajad. Ka mulle isiklikult tuli kvalifitseerumine üllatusena, kuna kogu sügise vältel ei tundunud mulle, et oleksime eriliselt edukad olnud. Ka Lääneranniku Meistrivõistlustel, mis toimusid nädal enne NCAA MV ja on edetabeli kujundamisel üsna kaalukad, ei suutnud me end parimast küljest näidata. Just seetõttu aga olin topelt õnnelik, et saime võimaluse end veelkord proovile panna.

Meie veetlev naiskond. Paremalt: Kate Jamboretz, Chloe Treleven, Hayley Niles, Alice Baker, Mary Sandri, Kaitlin Gregg, Laura Suur ning esiplaanil Maor Tiyouri. Puudu on Sophie Curl.

http://www.youtube.com/watch?v=4JhYVUFJoOA

Lisaks kommentaaridele näete ka imelisi kaadreid ühest eelmise nädala treeningust.

Indiana asub peaaegu idarannikul ning sinna lendamine võtab terve päeva. Lahkusime San Franciscost reedel 18. novembril, et esmaspäeval 21. novembril võistelda, mis tähendab, et see oli hooaja pikim võistlusreis. Lisaks geograafilisele reisimisele rändasime ka ajas 3h tagasi, seega jäi reedene päev eriti lühikeseks. Tagasi läänerannikule lennates oli veider kell 17.00 Indianapolisest lahkuda ning kell 17.00 Chicagos maanduda (1h lend ja 1h ajavahe). Keha küll kellaaegu ei taju, kuid pimeda-valge aja tasakaalu kõikumine ajab taju segadusse. Kell 9 hommikul ärgata tundub mu teadvusele täieliku sissemagamisena, kuid San Francisco aja järgi tähendas see ärkamist kell 6, mis on täiesti tavaline. Üleüldiselt leian, et ajavahega kohanemine ei valmista mulle erilisi raskusi, ja ma töötan pigem pimeda-valge tasakaalu järgi: kui Päike enam ei paista, siis on aeg magama minna.

2 päeva enne võistlusi tegime kerge treeningu pargis nimega Eagle Creek ja tõsimeeli nägin kahte kotkast.

Vähendan nüüd ebaolulise jutu osakaalu ja asun tõelise iva kallale. Fokusseerisin oma tähelepanu kogu eelnenud nädala jooksul sellele võistlusele. Minu jaoks oli ülioluline eelmisest jooksust hästi taastuda (pole jõudnud kokkuvõtet postitada, kuid lühidalt öeldes täielik ebaõnnestumine, lisaks tervislikud probleemid), kogu hooaja jooksul kogutud kogemused oma peas läbi analüüsida, väljafiltreerunud tarkused jalgadesse suunata ning võimalikult targalt joosta, kuna oma füüsilises vormis olen hetkel rohkem kui kindel. Kuna semestri lõpp hakkab ähvardava kiirusega lähenema, on raske kooli ja treeningute harmoonilist tasakaalu saavutada, kuid üritan endale püstitatud prioriteete meenutada - tulin siia eelkõige selleks, et jooksjana areneda, akadeemiline areng on lisaboonuseks. Sel viisil olen üsna palju tudengi-stressi vältinud ja energiat säästnud (ema, ära muretse, sa ju tead, et ma olen alati oma kohustustega hakkama saanud). Ka professorid on tegelikult väga elevil, et meie naiskonnal nõnda hästi läheb, ja on koduste tööde osas paindlikud. Eelnenud nädala treeningud vormi suhtes enam väga midagi loomulikult ei muutnud, kuid samas näitasid, et jalgade värskus pole veel kuskile kadunud. Andsime viimase lihvi teisipäevaste 5X1km 3.30 -> 3.13 ja reedeste 5X300m 59 -> 55 lõikudega.

Nädala lõpuks tundsin, et olen valmis endast parimat andma. Treenerite ja ümbritsevate inimeste nõuanded ja toetus kinnitasid seda tunnet. Päev enne rajaga tutvudes tuli välja, et võõrustaja ülikooli tunnusvärvid on sini-must-valge, ning stardi-finiši ala ehtisid vastavates värvides lipud! Kogu situatsiooni muutis veelgi kodusemaks külm ja vihmane ilm, seega olin täiesti omas elemendis.

Võistluseelne öö oli tavapäraselt lünklik, kerge hommikune jooks tavapäraselt masendav (mulle tundub alati, et kuna uni polnud kvaliteetne, siis iga tegevus enne võistlust on liigne energia raiskamine; tegelikult tean, et jalgade jaoks on see hea äratus) ja võistluseelne soojendus tavapäraselt tüütu. Viimaseid lahtijookse tehes astus Tom (üks meie treeneritest, kes ka ise on eliit jooksja) mu juurde, vaatas sügavalt silma sisse, peaaegu mu mõtetesse, ja ütles paari lausega, mida ta minust arvab. Pärast seda toimus mu peas mingi klõks ja kõik loksus paika. Oli aeg stardijoonele rivistuda.

Taktikast olime juba eelmisel õhtul rääkinud ja ma teadsin täpselt mida tegema pean:

1. Esimene km tugevalt alustada ja 230 jooksja seas hea positsioon saavutada: 3.07 ja umbes top 100.

2. Raja keskmises osas kulgeda ja võimalikult palju energiat säästa: tempo rahunes, säilitasin positsiooni.

3. Raja teises pooles järkjärgult ettepoole liikuda ja väsinud tüdrukute hingeldamisest jõudu koguda: top 100 -> top 50.

4. Viimasel 500m mitte surra: finišisirge oli vaevaline, kuid jätsin endast kõik sinna.

Moment jooksust. Jällegi tundub, et olen pikim tüdruk rajal.

Alati saab paremini, kuid seekord olen rahul. Ülevoolavaks õnneks põhjust pole, kuid samas pole ka millegi üle konkreetselt nuriseda. Kindlasti teen omad järeldused, mida treeningute ja järgmiste võistluste ajal meelde tuletan.

Pärast jooksu jällegi soojad riided selga, et Indiana sügiseses vihmas mitte külmetada.

Naiskonna jaoks kokkuvõtvalt väga silmapaistev päev siiski polnud. Eesmärgiks oli top 20 seas lõpetada, kuid positsioneerusime 25. kohale. Paari korraliku soorituse kõrval tuli ühel tüdrukul rajal roietevahelise saaglihase rebestusega võidelda, mistõttu kaotasime palju väärtuslikke sekundeid ja punkte. Kuid kogu elevus ja melu NCAA meistrivõistlustel osalemise tõttu on kõiki tüdrukuid omavahel ja treeneritega veelgi rohkem ühendanud. Eriti hea meel on selle üle, et vanemad leidsid aega ja ressursse, et erinevaist paigust kohale lennata ja meile kaasa elada.

Pärast võistlust. Kõik vanemad olid kaameratega kohal, seega ei teadnud, kuhu parasjagu vaatama peab.

Kui teised tüdrukud võtavad nädala või paar vabaks, et murdmaajooksu hooajast puhata, siis mina jätkan treenimist 11. detsembril toimuvate Euroopa Meistrivõistlusteni. Lendan Euroopasse 6. detsembril ja olen juba väga elevil, et saan üle pika aja oma rahvust esindada ja Eesti vormi kanda. Pärast seda võtan nädala vabaks, et Ameerikasse tagasi sõita, ülikoolis eksam sooritada ja Albuquerquesse mäestikku sõita, kus hakkan juba uueks hooajaks valmistuma.

Pilt 2010. aasta Euroopa Murdmaajooksu MV.

Tere taas!

Hooaeg hakkab haripunkti jõudma: möödunud nädalavahetusel (29.10.2011) toimusid West Coast Conference (WCC) Meistrivõistlused ning vähem kui kahe nädala pärast tuleb Regional Meistrivõistlustel tõestada, et oleme USA meistrivõistlustel osalemise väärilised. Sellega krossijooksu hooaeg 2011. aastal kulmineerubki. Paljukardetud tihe võistlusgraafik on hoopis vastupidiseks kujunenud. Aga tõele au andes on see siiski alles esimene hooaeg, eks aeg annab selles osas arutust.

Niisiis WCC ning Crystal Springs - vaieldamatult raskeim rada, millel kunagi võistelnud olen. 6km jooksul on minimaalselt tasast pinda, pidevalt üles- või allamäge ning kui viimane kõlab nagu kergendav asjaolu, siis tegelikult peab ka allamäge joostes omajagu tööd tegema. Õnneks asub Crystal Springs 45min autosõidu kaugusel ning poolteist nädalat enne võistlust tegime seal varahommikuse fartleki. See andis võimaluse oma võimeid õigesti hinnata ning läbi mõelda, kus ja kui palju energiat kulutada võib.

Lühikirjeldusena võiks ära märkida, et stardist minnes on umbes 400m allamäge, kuid esimene miil lõppeb enamvähem stardijoonel ning see tähendab, et sama palju on ka järjest ülesmäge! Raja keskosas on palju "künkaid", kuid kolmanda miili lõpus ootab kirss tordil: üsna lühike, kuid väga järsk nõlv, mis läheb üle pikaks laugeks nõlvaks. See on tavaliselt koht, kus finisi järjestus paika pannakse. Viimane miil keerutab üsna palju enne kui avaneb 400m lõpusirge, kus on kõik nagu kandiku peal näha. Üldiselt on rada väga pealtvaataja sõbralik, kuna kulgeb avatud väljal. Puid ei ole, kuid palju torkivaid põõsaid. Sophie Curl, üks minu võistkonnakaaslatest, riivas ühte neist jooksu ajal ning kriimustus nägi välja nagu lõvi oleks käpaga üle kõhu tõmmanud. Seevastu abitreener Tom Kloos suutis end hästi läbi põõsaste joostes terve raja peale jaotada ning hämmastaval kombel oli ta strateegiliselt olulistes kohtades alati ergutamas.

Kuna San Francisco asub Crystal Springs rajast kiviviske kaugusel oli meile väga palju inimesi kaasa elamas. Alates spordiosakonna töötajatest, teiste meeskondade liikmetest ja toetavatest lapsevanematest kuni ülikooli professoriteni välja. Atmosfäär oli imeline!

Niisiis 6km, 20.23 (isiklik rekord) ning individuaalarvestuses 2. koht. Keskmine kiirus 3.23,8 ning 3km vaheaeg 10.10, mis tähendab, et kiirus oli ühtlane terve jooksu vältel. Eelnevalt mainisin, et jooksu saatus otsustatakse tihti ühel nõlval raja teises pooles ja nii ka seekord. See tähendas aga, et nii ees- kui tagaolijaga oli turvaline vahe ja lõpus eriliselt pingutama ei pidanud. Veelgi enam: võistlus käib meeskonna nimel ja aeg kuigi olulist rolli ei mängi. 20.23 on selle raja kõigi aegade edetabli kolmas aeg ning San Francisco Ülikooli uus rekord. Tara Erdmann võitis Lääneranniku Individuaalse meistritiitli juba kolmandat korda ja seekord järjekordse võimsa rajarekordiga (20.01). Seega kaotus esikohale 22 sekundit. Minu lugupidamine selle tüdruku suhtes, kuna ta jooksis põhimõtteliselt üksi ja on kindlasti palju enamaks võimeline, kui õigesse seltskonda satub, mis loodetavasti Regionals või USA meistrivõistlustel juhtub.

Tulemused: http://www.rtspt.com/events/wcc/xc2011/women.txt

Enda jooksuga jään igati rahule. Alustasin konservatiivselt, hoidsin end pigem tagasi. Eelnevate jooksude kogemustele toetudes pean õppima, kuidas energiat kogu raja peale ühtlasemalt jagada. Seekord õnnestus hästi ning viimased kaks kilomeetrit ei tundunudki nagu lõputu kannatuste rada. Jalad ja käed allusid mu korraldustele päris hästi ja finisi joont ületades jaksasin oma jalgadel seista.

Võistkondade arvestuses niisiis kolmandat aastat järjest esikoht! Kõik tüdrukud olid võitluseks häälestatud ning andsid endast parima! Olen õnnelik, et kõik õnnestus just vajalikul hetkel.

Öö enne võistlust veetsime Sofitel luksushotellis, mis on minu meelest küll üpris tobe ja mõtlematu raiskamine, kuid kuna see on korraldajate poolt kõikidele võistkondadele organiseeritud, et kõigil võrdsed tingimused oleks (Ameerikamaa kombed), siis polnud väga mõtet protesteerida... Üllataval kombel polnud toas aga Intenetiühendust. Kuna hotell oli ilmselt kergelt ülerahvastatud, siis pidime toanaabriga ka voodit jagama, ning osaliselt ka selle tõttu (peamiselt ikka võistlusnärvi tõttu) jäi võistluseelne öö magamata. Dusitarbed olid aga ülihea lõhnaga ning need rändasid minuga koju kaasa, n.ö. kompensatsiooniks. :)

Pärast võistlust oli aga pidulik lõuna ja auhinnagala. Lisaks korraldajate ja peasüüdlaste kõnedele kõneles ka kunagine WCC tsempion (kelle nime ma kahjuks ei mäleta) väga meeldejääva kõnega. Ta oli väga perspektiivikas jooksja, kuid pidi kroonilise vigastuse tõttu tipp-spordist lõplikul loobuma. See pole kellelegi kerge otsus, kuid ta osutas hoopis selle olukorra positiivsele aspektile. Inimesena ta ju tegelikult ei muutunud. Oma lähedastele ja sõpradele, ka treeningkaaslastele, jääb ta siiski selleks samaks inimeseks. Sport oli periood, mis saab ükskord niikuinii läbi, kuid mõjutab elu lõpuni. Endast maksimumi andmine ning kindla eesmärgi nimel töötamine on vaid üksikud asjad, mida me läbi sportimise õpime ning loomulikult kandub see üle kõigele, millega tegeleme!

Wisconsin Adidas XC Invitational 2011

14. oktoober, 6km, 305 tüdrukut, tuul - nii võtaksin kokku oma teise võistluse Ameerika mandril.

Wisconsin Adidas XC Invitational oli võistlus, millest võttis osa 44 võistkonda, kellest 19 kuulub USA 30 parema hulka (USF nende hulka ei kuulu). Üks kõrgetasemelisemaid võistlusi kogu hooaja jooksul.

Tulemused: http://www.uwbadgers.com/sports/w-xc/stats/2011-2012/111014_wisconsin_adidas_invite_women.html

Video: http://www.flotrack.org/coverage/240308-Wisconsin-adidas-XC-Invitational-2011/video/510336-Womens-College-6k-Wisconsin-Invite-2011

Reisime jällegi peaaegu riigi teise otsa, kus erinevalt San Franciscost saime sügist tunda: värvilised ja kergelt raagus puud, päikseline aga karge ilm ning tuul. Jooks toimus vägagi avatud rajal, mis tegi selle vaatajatele kindlasti nauditavaks, kuid võistlejate jaoks üsna armutuks. Maastiku poolest rada väga keerukas polnud, kuid pikad sirged vastu tuult panid võistlejad tõsiselt proovile.

305 on väga suur number ning minu suurimad hirmud oli kukkumine ja karpi jäämine. Start anti kõigile loomulikult ühelt laialt joonelt, kuid raja põhiline osa oli sellest kordades kitsam. Olin stardist väljudes valmis hea koha pärast võitlema, kuid olukord lahenes rahumeelselt. Püsisin grupi esimeses kolmandikus ning omasin toimuvast head ülevaadet. Tempo püsis esimese poole vältel väga rahulik (esimene miil 5.36), mitõttu grupp tegelikult palju ei lagunenud. Tundsin end mugavalt ning isegi nautisin jooksu. Pärast 3km vahefinišit anti esimene nüke, mis venitas jooksjate rivi pikemaks. 4km joonel toimus järgmine tempomuutus, mille ma mingil hämmastaval kombel maha magasin. See km kulges paljuski ülesmäge ning grupiga uuesti liitumine käis hoolimata pingutustest üle jõu. Maha jäämine oli suur suur viga. Veider öelda, kuid jäin 305 jooksja seas üksi, kui lõpuni oli veel enam kui 1km, millest 500m vastu tuult ning 500m laugelt mäkke finišisse. Võin käsi südamel väita, et jätsin sellesse viimasesse km kogu oma energiavarud. Ületasin lõpujoone 43ndana ning ajaks märgiti 20.52, kuid olen veendunud, et grupiga koos püsides oleksin võinud olla esimese 30 hulgas. Õppetund: mitte hetkekski kaotada tähelepanu! Kui sellise tasemega jooks algab aeglaselt, siis kohe kindlasti ei püsi see tempo lõpuni ning igal hetkel peab olema valmis kiirendusteks.

Meie meeskond saavutas 17. koha, mis on enam-vähem. Eesmärgiks oli tulla esi 12 sekka, kuid minu meelest oli see kergelt ebareaalne. Chloe Treleven ja Sophie Curl, kes on sellel rajal ka varem võistelnud parandasid võimsalt enda rajarekordeid. Alice Baker ja Maor Tijouri näitasid enda keskmist taset ning esmakursuslane Kate Jamboretz võitles rajal lisaks tuulele ja külmetusega, seega jäi tema sooritus tagasihoidlikuks.

Olen igati rahul oma treeneritega nii siin kui sealpool ookeani. Harry Lemberg on väga osavõtlik ning jälgib minu/meie tegemisi distantsilt, hoiab n.ö. kätt pulsil. Helen Lehman-Winters ja Tom Kloos, vastavalt pea- ja abitreener, on siinviibitud 7 nädala jooksul täielikult mu usalduse võitnud. Ning tundub, et mina nende oma samuti. Võistluse eelõhtul toimus väike koosolek, kus veelkord olulised asjad üle korrati ning ka veidi strateegiast juttu tehti. Kui läbivaks teemaks oli siiski meeskonnatöö ning üksteise kohaoleku kasutamine, siis nõuanne, mille mina rajale kaasa sain oli, et julgelt välja minna ning võistelda mõnede riigi parimate tüdrukutega. Viimaste nädalate treeningud on näidanud, et peaksin suutma päris kõrgel tasemel joosta ja pean õppima, kuidas seda võistlusel realiseerida. Kindlasti oli nende eesmärgiks veidi ka minuga psühholoogiliselt manipuleerida, kuid tunnen, et nad tõesti usuvad minusse.

Ma usun, et suudan parem olla!

Siinkohal õnnitleks Harry Lembergi, kes sai IAAFi neljanda taseme treeneri tunnistuse läbides vastavad kursused ning sooritades eksami maksimum punktidele!

Lisaks edastaksin õnnesoovid Mario Mustasaarele, kes sai täna (17. oktoober) jälle aasta vanemaks!

Pilte!

Seekord pikalt ei kirjuta, lasen piltidel enda eest rääkida. Kõike kummalist, omapärast ja San Franciscolikku pole kaameraga mahti olnud jäädvustada, kuid veidi värvi must-valgete ridade vahele kuluks siia blogisse ära!

Üks San Francisco kaubamärke: Golden Gate Bridge. Ülemine pilt on veidi romantilisem, kuid alumine kirjeldab tõetruult siinset igapäeva: udu, mis ookeanlilt lahele rullub katab tihti terve linna.

Linn on kunsti täis. Paljud seinad ja müürid on maalingutega kaetud. Seda võib ka graffitiks nimetada, kuid vaid selle sõna parimas tähenduses. Tihti on maalingud seotud selles tegutseva asutusega ning kannavad mingit sõnumit. See konkreetne kirjeldab naiste rolli ühiskonnas.

Üks paljudest San Francisco kodututest rattasõitu propageerivast seinamaalingust möödumas. Minu foto jäädvustab kogu pildist umbes ühe kuuendiku ning kärestikulises ojas on lainekeeristesse kodeeritud parimate rattasõidu tänavate nimed.

Üks osa rattasõitu propageerivast maalingust. Üleelusuurune!

Linnas on palju nii rattureid kui ka rattapoode! Igatsen oma Pantherit, kuid nüüd on mul Raleigh!

Enne ratta selga istumist ja teele asumist peab marsruudi korralikult läbi mõtlema, sest muidu võib juhtuda nii nagu pildil...

Kaamera oli merepinnaga paralleelselt. Mees paremas nurgas on selle tõendiks!

Järgmine "kohtustuslik" vaatamisväärsus on ajaloolised trammid. 1940 aastast alates on San Francisco ainuke linn Ameerika Ühendriikides, kus see transpordivahend säilinud on. Omal ajal täielik sensatsioon, praegu lihtsalt üks paljudest kummalistest asjadest, mida see imeline linn pakub.

Kunst ja reaalsus käsikäes.

Lõbusad burgerid.

Tänavad on absoluutselt igasugu kunsti täis. See punt oli ausalt öeldes väga hea!

"Pick a subject and price, get a poem" ehk "Vali teema ja hind, kirjutan luuletuse". Pildilt pole näha, kuid seal oli järjekord. Ühe "kliendi" peale kulus umbes 10 minutit ning luuletuste sisu oli muljetavaldav.

Ka omamoodi kunst: "May I please have some pot to get me very stoned. Thanx" ehk "Sooviksin veidi kanepit, et end pilve tõmmata. Tänan"

Kunst klassikalises võtmes. Hiina keraamika ja pronks esemed umbes 200 aastat enne meie aega. Need olid ühes esimesed esemed, mida Aasia Kunstide loengutes analüüsisime.

Jaapani matmistraditisoonidega seotud skulptuurid umbes 5ndast sajandist. Arvatavasti šamaani kujutised, kuid kes enam päris täpselt oskab öelda...

San Francisco südames asub Ameerika suurim Hiinalinn. Külastasime pisikest õnneküpsiste vabrikut ning uskuge või mitte, aga see pilt maksis pool dollarit (loomulikult öeldi seda mulle pärast pildi tegemist!).

Hetkel on käimas Fleet Week, mille jooksul demonstreeritakse Ameerika militaartehnikat. Tähtsündmuseks on õhujõudude šõu ehk 6 ülikiiret ja ülivõimast reaktiivlennukit teevad lahe kohal igasugu trikke!

Pildi kvaliteet pole just parim, kuid rõhutab ühtekuuluvust: võistlusreiside ajal oleme alati ühtemoodi riietatud. Alates lennureisist ja õhtusöögist kuni võistluse endani.

Pärast rasket, aga edukat treeningut "Üks, kaks, kolm. GO DONS!" Täpselt nii see ka kõlas, sest et minu au oli seda hüüda.

Oleks patt mitte õnnelik olla!

Päikselised tervitused kõikidele, kus iganes maailma otsas te ka poleks!

Mu armas rutiin.

Selles postituses püüan oma igapäevaelu kirjeldada. Tänase tempokrossi ajal küsisid teised tüdrukud mu käest, millega pärast jooksmist tegeleda sooviksin. Vastasin, et tahaksin proovida, kuidas oleks absoluutselt ilma rutiinita elada. Kõik nõustusid, et see on kindlasti raske. Kooli ja treeningute tõttu on meie ajagraafik nädalate lõikes fikseeritud, samas tunnen, et vajan seda graafikut ja olen täitsa häiritud, kui miski seda rikub. Siiski oleks nii huvitav lihtsalt spontaanselt üks päev, üks tund või üks minut korraga ette mõelda. Oleks, oleks... Seniks aga naudin oma rutiini!

Niisiis, tõusen iga päev kell 6.00:

• Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel pesen hambad, haaran väikse snäki (müslibatoon või banaan) ning lähen trenni, mis algab kell 7.00. Enne seda astun läbi füsio-ruumist, kus vajalikud passiivse soojenduse protseduurid läbi teen (kuuma vee vann, tallamassaaž tennisepallil, foam roll, lisaks olen viimasel nädalal saanud ultraheli oma probleemsele pöiale, mis kvaliteettrennide eel ka kinni teibitakse). 7.00 alustame aktiivse soojendusega: venitused, abivahendiks hüppenööri taoline plastiline köis. 7.15 alustame treeninguga. Tavaliselt on siis juba täiesti valge ja soe, ma pole veel kordagi pidanud pikkade riietega jooksma. Pärast treeningut üritan alati vähemalt 10min jäävannis põlvitada. Ning siis on aeg kauaoodatud kollektiivseks hommikusöögiks ülikooli kohvikus umbes kella 9.45 paiku.
• Teisipäeval ja neljapäeval algab trenn kell 10.00, mis tähendab, et ma saan rahulikult hommikst süüa. Pärast ärkamist siiski võimlen kergelt. Hommikuse pudru või müsli kõrvale vaatan tavaliselt eelmise õhtu AK uudiseid ning veel enne kella 8.00 loengut jõuan mõne koolitüki ära teha. Loeng kestab max 9.15-ni ning siis ikka sama rutiin: garderoob, füsio-ruum, trenn, jäävann, söök (lõuna).
• Teise treeningu teeb igaüks vastavalt oma ajagraafikule, tihtipeale on selleks hoopis veloergomeeter. Vigastuste vältimiseks soovitatakse taastavad trennid rattal teha, et jalgade koormust vähendada.
• Laupäevad on iseseisvad. Olenevalt nädala treeningkoormusest saame treeningülesanded ning ise valime, millal teeme. Järgin oma teisipäeva-neljapäeva rutiini, mis tähendab, et teen trenni kella 10 paiku. Tavaliselt on sel päeval 1 trenn.
• Pühapäeval koguneme kell 8.30, et ühiselt linnast välja pikale krossile sõita. Tavaliselt alustame treeninguga alles 9.15 ja 9.30 vahel, mis tähendab, et on parajalt aega, et hommikusöök ära seedida. Pühapäeva õhtuti olen tavaliselt ujumas käinud.

Lisaks kahele treeningule päevas on mul ka iga päev kaks loengut, kokku 4 ainet. Eesti tudengid ilmselt hõiskaks, kui neil oleks vaid 4 ainet semestri jooksul, kuid võin teile kinnitada, et tööd teeme me ilmselt võrdselt. Lühidalt siis ainetest ka, ärge üllatuge, bioloogiaga on neil vähe pistmist:

• Avalik kõnelemine/Public Speaking - nimi ütleb juba kõik ilmselt; õpime kuidas kõnet üles ehitada, krijutada, harjutada ja pidada, millised on igaühe individuaalsed vead ning kuidas lavakrambist üle saada. Õppejõud tegeleb hobikorras kergejõustikuga (heitealad) ning on niisama muhe. Lahkun sellest loengust alati hea tujuga. Ja veel, tuli välja, et ühe kaastudengi ema on eestlane.
• Kirjutamine/Writing Communication - jällegi, pikemat selgitust ilmselt ei vaja: õpime, kuidas erineva suunitlusega esseesid kirjutada. Kirjutame palju ja pikalt ning ei saa öelda, et see ma seda just naudin. Läksin bioloogiat õppima osalt just seetõttu, et esseede vorpimisest pääseda, kuid saatuse tahtel vorbin hoopis ingliskeelseid esseesid.
• Aasta kunst/Asian Art - Hiina, India, Jaapani ja Korea kunstiajalugu, kuid keskendume sõnale kust, mitte ajalugu. Vaatame objekte erinevatest perioodidest, kuid üritame neid analüüsida vastavalt nende originaalsele kontekstile. See kursus tutvustab mitte ainult ükskuid kunstiteoseid, kuid neid rahvuseid, uskumusi, igapäevaelu ja maailma tõlgendust üldisemalt. Läbi ajaloo tundma õppimise hakkan järjest enam nende riikide tänapäevast kultuuri mõistma.
• Bioloogiaalane filosoofia/Philosophy of Biology - esimese paari nädala jooksul tutvusime filosofeerimise alustõdedega: mis on tõde, argument, loogika jne. Nüüd püüame õpitu abil Darwini evolutsiooniteooriat lahti mõtestada. Paras pähkel tund, kuid õppejõud (kelle vend on professionaalne räppar ja kes ka ise just suu peale kukkunud pole) kahtlemata naudib klassi ees olemist, mis muudab iga loengu alati erakordselt huvitavaks.

Spordiosakonnal on tudeng-sportlastele ka akadeemiliselt kõrged nõuded: esmakursuslased ja rahvusvahelised tudengid peavad igal nädalal vähemalt 8h "registreeritult õppima". Selleks on spordimajas eraldi ruum, kus on trobikond arvuteid, kirjutuslauad ja printerid. Õhtuti kella 19.00-21.00 vahel toimub sama asi raamatukogus. Iga kord paned nime ja aja kirja. Sama reegel kehtib ka neile, kelle keskmine hinne on alla 3.2. Kui regulaarselt seda reeglit ei täida, võidakse sind treeningutest vabastada. Lisaks on igal nädalal n.ö. jutuajamine selle ruumi juhatajaga, kes su õppetöö kohta küsib. See on tegelikult väga sõbralik vestlus ning kõik need reeglid üldiselt on tudengite aitamiseks mõeldud.

Lisaks tegutseb USF-is Kirjutamise ja Õppimise Keskus, kuhu võib konkreetsete kirjatööde, kõnede, uurimuste vm korral pöörduda. Olen sealt päris asjalikku abi saanud.

Kokkuvõttes on mu rutiin Tartu rutiinist üsna erinev, kuid kuna kõik asub territoriaalselt üksteisele niivõrd ligidal, siis tunnen, et mul on palju rohkem aega.

To Benni and Eddie: I hope google translator makes any sense!

Holy Toledo!

Esimene võistlus seljataga: võib õnnestunuks lugeda.

Nagu tavaliselt oli võistluseelne öö lünklik, kuid kuna päeval tegevust jätkus, siis polnud aega sellele keskenuda. Pärast hommikust kerget jooksu, sööki ja õppimist käisime kinos. Moneyball oli võistluseelselt üsna hea valik. Motiveeriv, kuid hea meelelahutus samaaegselt. Seejärel kiirelt tagasi hotelli, kus 3 minutiga asjad kokku pakkisime ja check-oudi tegime. Üsna hektline. Siis sõitsime Toledo Ülikooli treeningruumidesse, kus vajalikud soojendus-protseduurid läbi viisime ja lõpuks võistluspaika.

Vastupidiselt reedesele päiksepaistele üllatas hommikul ilm meid vihmaga, mis rajaolud keerulisemaks muutis. Golfiväljak oli kohati päris porine ja sai selgeks, et jooksjatepundi tahaotsa jääda ei tohi.

Rajaskeem. Põhimõtteliselt edasi-tagasi, kuid start ja finis eraldi.

Keskendusin heale stardile. Rahvast oli omajagu ning jalgu kaks korda rohkem. Tegime soojenduse ajal ka paar ühist spurti ning mind paigutati tagumisse ritta (sinised naelikud).

200m pärast starti olin esimeste seas ja tundsin end kindlalt, kuid siiski oli 1km sees üks ohtlik olukord, kus minust peaaegu üle oleks joostud. Haarasin eesolija seljast (palun vabandust) ning jäin püsti. Sellised olukorrad võtavad alati põlved nõrgaks. Esimese kilomeetri jooksime suures pundis, kuid siis hakkas rivi harvenema. 4-5 tüdrukut tegid tempot ning läksin nendega eest ära.

Häbi tunnistada, kuid pärast poolt maad hakkasin väsimust tundma. Meie võistkonnal oli vaid kaks ergutajat: ametlik treener Helen Lehman-Winters ning vabatahtlik treener-sportlane Kailin Gregg. Helen positsioneerus minu jaosk väga soodsas kohas ja süstis oma nõuannetega mulle energiat. Püsisime 4ses pundis ja tundsin, et ka teised tüdrukud väsivad. Ka see andis jõudu. Kuid siis juhtus see, mis minuga alati juhtub: kumm sai tühjaks. Käed muutuvad jäigaks ja raskeks, jalad ei allu ning selline tunne, et kohe kukun sellili. Viimase 400m kaotasin võitjale 12 sekundit ning 5ndaga näiliselt ohutu vahe sulas nagu kevadine lumi 0.1 sekundiks (minu kasuks).

Olin vist pikim tüdruk.

Neljanda kohaga jäin siiski rahule. Aeg: 13.28,3 (keskmine 3.22min km) oli minu maksimum. Finisijoonele jäid minu viimased jõuvarud. Tüdrukud kellele kaotasin on USA tudengispordis tuntud nimed ja häbi ei olnud. Täitus ka sisimas tuksunud eesmärk olla oma võistkonna parim. Usun, et Helen teadis, milleks ma võimeline olen, kuid nüüd teavad ka teised tüdrukud täpsemalt, mis puust tehtud olen.

Homme möödub kuu aega Ameerikasse saabumisest. Omajagu pikk aeg, kuid tunnen end siiski kohati nagu võõrkeha. Olen teiste tüdrukutega võrreldes vaiksem ja tagasihoidlikum. "Uus" ja alati ei tea, mida üks või teine asi tähendab ning käib trennides. Mulle tundub, et pärast eilset võistlust võtavad ka võistkonnakaaslased mind tõsisema treeningpartnerina. Võistlus ise oli tegelikult vähetähtis.

Võistlusjärgselt üllatas treener meid järgmisega:

10min lõdvestusjooks

2x5X1min staatilised kerelihased (plank, ilma pausita)

2X30s burpees, vahelduv hüplemine, mägironija, kätekõverdused, paigal vahelduv sirge jala tõstmine ette

8X70m kiirendused

15min kerge jooks

Mina mõtlesin, et kogu energia pidi võistlusesse panema, aga tegin siiski hambad ristis kõik vajaliku ära. Tehnika ei kannatanud seejuures küll mingit kriitikat. Aga "profid teevad nii"!

Nüüd 3 nädalat keskendunud kvaliteetset treeningut ning siis juba olulisem võistlus Wisconsin's!

Teated Toledost

Tere!

Tänane postitus tuleb Ohio osariigist, Toledost. Ameeriklaste sõnutsi kesk-läänest, kuid tegelikult üpris idast. Ajavahe San Franciscoga on 3h. See on põhimõtteliselt sama, mis Eestist üle Uuralite Siberisse. Imelik võrdlus, tegelikult.

Homme toimub siin nimelt krossijooksu võistlus, mis on ühtlasi minu esimene võistlus USF ülikooli eest. Peale minu jookseb veel 7 meie tüdrukut ning peale meie veel 7 meeskonda. Päris ilus numbrite mäng sattus praegu. Arvestus käibki meeskondade kaupa: krossi hooajal individuaalarvestust pole.

Täna käisime rada vaatamas: 4km märgistatud rada golfi väljakul. Eelinfo oli, et tasane, aga me veendusime, et see oli mingi vandenõu meie vastu. Tegelikult on kohe stardist 150m pikkune lauge tõus, esineb künkaid, kõnniteede ületusi, tammetõrusid, erineva pikkusega muru. Oma kerget õhtust sörki alustades nägime ka hirvi, kuid vaevalt mõnega võistluse ajal kokku satume.

Ühesõnaga saab huvitav olema. 4km on niivõrd lühike distatns, et tempo on ilmselt üleval kohe algusest peale. Arvestades ka seda, et kokku on umbes 80 jooksjat ja rada on ca 10m lai, siis peab stardist kohe tulistama, et mitte toppama jääda. Hommikusel treeningul harjutasime grupistarti ning kogu see situatsioon, et sai naelikud jälle jalga panna ja veidi strateegiat arutada, pani liblikad kõhus lendama. Olen elevil, kuid närvis. Minu ainuke kogemus sellise rahvamassiga on eelmise aasta krossi EM-lt. Seal venid rivi üsna kiiresti pikaks, kuid siin on tase ühtlasem. Treeneri sõnutsi on kõik võistkonnad üsna võrdsel positsioonil ja tulemus sõltub sellest, kellel on parem päev. Ma loodan, et meil tuleb hea päev.

Paar viimast päeva on mu parem tagareis endast tugevalt märku andnud. Teisipäevane lõigutrenn murul (4X300m; 4X500m; 4X300m) oli üliintensiivne ning kuna mul oli hambaarsti-aeg trenni ja loengu vahepeal (hambast murdus tükk lahti), ei jõudnud ma pärast venitada ega jäävannis käia. Hambaarst asus umbes 30min rattasõidu kaugusel, aga pidin sinnajõudmiseks põhimõtteliselt Laiuse voore kõrgusest künkast üle sõitma. Ei ole just mu lemmiktegevus pärast sprinditrenni. Tagasi tulin bussiga :)

Eile ehk kolmapäeval jooksime 6.15 hommikul, kuna lennureisid ja ajavahe kulutasid terve päeva. Kogu see istumine ei mõjunud tagareiel kuigi hästi. Pärast tänahommikust võistluseelset soojendust jäätasin ja venitasin mõnusalt ning õhtul tundus lihas juba pehmem. Toonuses, aga allus juba rohkem minu tahtele.

Kuna võistlus on õhtul ja meil on hommikupoolikul ilmselgelt vaba aeg, otsustasime kinno minna. Homme esilinastub Moneyball Brad Pittiga peaosas (http://www.moneyball-movie.com/). Ilmselt jääb "kohustuslik õppimine" ära. Esimese aasta tudengid, rahvusvahelised ja kindlast keskmisest hindest allpool positsioneerijad peavad tegema igal nädalal 8h no registreeritud õppimist. Üsna tüütu, kuid kodused tööd peab nii või naa ära tegema ja pole eriti vahet kus. Ainuke küsimus on, millal. Olen üsna harjunud, et õpin näiteks lõunat või õhtut süües, kuid nüüd pean selleks ettenähtud ruumi minema ja end kirja panema. Mõnes mõttes on see hea: vaba aeg ja õppimise aeg on justkui kaks eraldi nähtust, kui jõuad selle 8h jooksul kõik vajaliku tehtud.

Olgu, uneaeg nüüd. Järgmine postitus siis minu Esimesest Ameerika Võistlusest!