NCAA All American!

NCAA Meistrivõistlused, Terre Haute, Indiana: 6km, 20:30, 38. koht. Kindlasti hooaja suurejoonelisim võistlus San Francisco Ülikooli naiskonna jaoks. NCAA on seadnud väga täpsed reeglid, mille alusel kogu hooaja tulemusi arvestades punktitabel koostatakse ning vaid 31 parimat esimese (kõrgeima) divisioni võistkonda saavad kutse. USF murdmaajooksu naiskond kvalifitseerus sellele võistlusele 2011. aastal esimest korda kogu kooli ajaloo vältel. Eelmisel aastal oldi väga ligidal, kuid jäädi siiski napilt ukse taha. Sel aastal olime aga kindlal 25. kohal, kuid siiski üllatajad. Ka mulle isiklikult tuli kvalifitseerumine üllatusena, kuna kogu sügise vältel ei tundunud mulle, et oleksime eriliselt edukad olnud. Ka Lääneranniku Meistrivõistlustel, mis toimusid nädal enne NCAA MV ja on edetabeli kujundamisel üsna kaalukad, ei suutnud me end parimast küljest näidata. Just seetõttu aga olin topelt õnnelik, et saime võimaluse end veelkord proovile panna.

Meie veetlev naiskond. Paremalt: Kate Jamboretz, Chloe Treleven, Hayley Niles, Alice Baker, Mary Sandri, Kaitlin Gregg, Laura Suur ning esiplaanil Maor Tiyouri. Puudu on Sophie Curl.

http://www.youtube.com/watch?v=4JhYVUFJoOA

Lisaks kommentaaridele näete ka imelisi kaadreid ühest eelmise nädala treeningust.

Indiana asub peaaegu idarannikul ning sinna lendamine võtab terve päeva. Lahkusime San Franciscost reedel 18. novembril, et esmaspäeval 21. novembril võistelda, mis tähendab, et see oli hooaja pikim võistlusreis. Lisaks geograafilisele reisimisele rändasime ka ajas 3h tagasi, seega jäi reedene päev eriti lühikeseks. Tagasi läänerannikule lennates oli veider kell 17.00 Indianapolisest lahkuda ning kell 17.00 Chicagos maanduda (1h lend ja 1h ajavahe). Keha küll kellaaegu ei taju, kuid pimeda-valge aja tasakaalu kõikumine ajab taju segadusse. Kell 9 hommikul ärgata tundub mu teadvusele täieliku sissemagamisena, kuid San Francisco aja järgi tähendas see ärkamist kell 6, mis on täiesti tavaline. Üleüldiselt leian, et ajavahega kohanemine ei valmista mulle erilisi raskusi, ja ma töötan pigem pimeda-valge tasakaalu järgi: kui Päike enam ei paista, siis on aeg magama minna.

2 päeva enne võistlusi tegime kerge treeningu pargis nimega Eagle Creek ja tõsimeeli nägin kahte kotkast.

Vähendan nüüd ebaolulise jutu osakaalu ja asun tõelise iva kallale. Fokusseerisin oma tähelepanu kogu eelnenud nädala jooksul sellele võistlusele. Minu jaoks oli ülioluline eelmisest jooksust hästi taastuda (pole jõudnud kokkuvõtet postitada, kuid lühidalt öeldes täielik ebaõnnestumine, lisaks tervislikud probleemid), kogu hooaja jooksul kogutud kogemused oma peas läbi analüüsida, väljafiltreerunud tarkused jalgadesse suunata ning võimalikult targalt joosta, kuna oma füüsilises vormis olen hetkel rohkem kui kindel. Kuna semestri lõpp hakkab ähvardava kiirusega lähenema, on raske kooli ja treeningute harmoonilist tasakaalu saavutada, kuid üritan endale püstitatud prioriteete meenutada - tulin siia eelkõige selleks, et jooksjana areneda, akadeemiline areng on lisaboonuseks. Sel viisil olen üsna palju tudengi-stressi vältinud ja energiat säästnud (ema, ära muretse, sa ju tead, et ma olen alati oma kohustustega hakkama saanud). Ka professorid on tegelikult väga elevil, et meie naiskonnal nõnda hästi läheb, ja on koduste tööde osas paindlikud. Eelnenud nädala treeningud vormi suhtes enam väga midagi loomulikult ei muutnud, kuid samas näitasid, et jalgade värskus pole veel kuskile kadunud. Andsime viimase lihvi teisipäevaste 5X1km 3.30 -> 3.13 ja reedeste 5X300m 59 -> 55 lõikudega.

Nädala lõpuks tundsin, et olen valmis endast parimat andma. Treenerite ja ümbritsevate inimeste nõuanded ja toetus kinnitasid seda tunnet. Päev enne rajaga tutvudes tuli välja, et võõrustaja ülikooli tunnusvärvid on sini-must-valge, ning stardi-finiši ala ehtisid vastavates värvides lipud! Kogu situatsiooni muutis veelgi kodusemaks külm ja vihmane ilm, seega olin täiesti omas elemendis.

Võistluseelne öö oli tavapäraselt lünklik, kerge hommikune jooks tavapäraselt masendav (mulle tundub alati, et kuna uni polnud kvaliteetne, siis iga tegevus enne võistlust on liigne energia raiskamine; tegelikult tean, et jalgade jaoks on see hea äratus) ja võistluseelne soojendus tavapäraselt tüütu. Viimaseid lahtijookse tehes astus Tom (üks meie treeneritest, kes ka ise on eliit jooksja) mu juurde, vaatas sügavalt silma sisse, peaaegu mu mõtetesse, ja ütles paari lausega, mida ta minust arvab. Pärast seda toimus mu peas mingi klõks ja kõik loksus paika. Oli aeg stardijoonele rivistuda.

Taktikast olime juba eelmisel õhtul rääkinud ja ma teadsin täpselt mida tegema pean:

1. Esimene km tugevalt alustada ja 230 jooksja seas hea positsioon saavutada: 3.07 ja umbes top 100.

2. Raja keskmises osas kulgeda ja võimalikult palju energiat säästa: tempo rahunes, säilitasin positsiooni.

3. Raja teises pooles järkjärgult ettepoole liikuda ja väsinud tüdrukute hingeldamisest jõudu koguda: top 100 -> top 50.

4. Viimasel 500m mitte surra: finišisirge oli vaevaline, kuid jätsin endast kõik sinna.

Moment jooksust. Jällegi tundub, et olen pikim tüdruk rajal.

Alati saab paremini, kuid seekord olen rahul. Ülevoolavaks õnneks põhjust pole, kuid samas pole ka millegi üle konkreetselt nuriseda. Kindlasti teen omad järeldused, mida treeningute ja järgmiste võistluste ajal meelde tuletan.

Pärast jooksu jällegi soojad riided selga, et Indiana sügiseses vihmas mitte külmetada.

Naiskonna jaoks kokkuvõtvalt väga silmapaistev päev siiski polnud. Eesmärgiks oli top 20 seas lõpetada, kuid positsioneerusime 25. kohale. Paari korraliku soorituse kõrval tuli ühel tüdrukul rajal roietevahelise saaglihase rebestusega võidelda, mistõttu kaotasime palju väärtuslikke sekundeid ja punkte. Kuid kogu elevus ja melu NCAA meistrivõistlustel osalemise tõttu on kõiki tüdrukuid omavahel ja treeneritega veelgi rohkem ühendanud. Eriti hea meel on selle üle, et vanemad leidsid aega ja ressursse, et erinevaist paigust kohale lennata ja meile kaasa elada.

Pärast võistlust. Kõik vanemad olid kaameratega kohal, seega ei teadnud, kuhu parasjagu vaatama peab.

Kui teised tüdrukud võtavad nädala või paar vabaks, et murdmaajooksu hooajast puhata, siis mina jätkan treenimist 11. detsembril toimuvate Euroopa Meistrivõistlusteni. Lendan Euroopasse 6. detsembril ja olen juba väga elevil, et saan üle pika aja oma rahvust esindada ja Eesti vormi kanda. Pärast seda võtan nädala vabaks, et Ameerikasse tagasi sõita, ülikoolis eksam sooritada ja Albuquerquesse mäestikku sõita, kus hakkan juba uueks hooajaks valmistuma.

Pilt 2010. aasta Euroopa Murdmaajooksu MV.

Tere taas!

Hooaeg hakkab haripunkti jõudma: möödunud nädalavahetusel (29.10.2011) toimusid West Coast Conference (WCC) Meistrivõistlused ning vähem kui kahe nädala pärast tuleb Regional Meistrivõistlustel tõestada, et oleme USA meistrivõistlustel osalemise väärilised. Sellega krossijooksu hooaeg 2011. aastal kulmineerubki. Paljukardetud tihe võistlusgraafik on hoopis vastupidiseks kujunenud. Aga tõele au andes on see siiski alles esimene hooaeg, eks aeg annab selles osas arutust.

Niisiis WCC ning Crystal Springs - vaieldamatult raskeim rada, millel kunagi võistelnud olen. 6km jooksul on minimaalselt tasast pinda, pidevalt üles- või allamäge ning kui viimane kõlab nagu kergendav asjaolu, siis tegelikult peab ka allamäge joostes omajagu tööd tegema. Õnneks asub Crystal Springs 45min autosõidu kaugusel ning poolteist nädalat enne võistlust tegime seal varahommikuse fartleki. See andis võimaluse oma võimeid õigesti hinnata ning läbi mõelda, kus ja kui palju energiat kulutada võib.

Lühikirjeldusena võiks ära märkida, et stardist minnes on umbes 400m allamäge, kuid esimene miil lõppeb enamvähem stardijoonel ning see tähendab, et sama palju on ka järjest ülesmäge! Raja keskosas on palju "künkaid", kuid kolmanda miili lõpus ootab kirss tordil: üsna lühike, kuid väga järsk nõlv, mis läheb üle pikaks laugeks nõlvaks. See on tavaliselt koht, kus finisi järjestus paika pannakse. Viimane miil keerutab üsna palju enne kui avaneb 400m lõpusirge, kus on kõik nagu kandiku peal näha. Üldiselt on rada väga pealtvaataja sõbralik, kuna kulgeb avatud väljal. Puid ei ole, kuid palju torkivaid põõsaid. Sophie Curl, üks minu võistkonnakaaslatest, riivas ühte neist jooksu ajal ning kriimustus nägi välja nagu lõvi oleks käpaga üle kõhu tõmmanud. Seevastu abitreener Tom Kloos suutis end hästi läbi põõsaste joostes terve raja peale jaotada ning hämmastaval kombel oli ta strateegiliselt olulistes kohtades alati ergutamas.

Kuna San Francisco asub Crystal Springs rajast kiviviske kaugusel oli meile väga palju inimesi kaasa elamas. Alates spordiosakonna töötajatest, teiste meeskondade liikmetest ja toetavatest lapsevanematest kuni ülikooli professoriteni välja. Atmosfäär oli imeline!

Niisiis 6km, 20.23 (isiklik rekord) ning individuaalarvestuses 2. koht. Keskmine kiirus 3.23,8 ning 3km vaheaeg 10.10, mis tähendab, et kiirus oli ühtlane terve jooksu vältel. Eelnevalt mainisin, et jooksu saatus otsustatakse tihti ühel nõlval raja teises pooles ja nii ka seekord. See tähendas aga, et nii ees- kui tagaolijaga oli turvaline vahe ja lõpus eriliselt pingutama ei pidanud. Veelgi enam: võistlus käib meeskonna nimel ja aeg kuigi olulist rolli ei mängi. 20.23 on selle raja kõigi aegade edetabli kolmas aeg ning San Francisco Ülikooli uus rekord. Tara Erdmann võitis Lääneranniku Individuaalse meistritiitli juba kolmandat korda ja seekord järjekordse võimsa rajarekordiga (20.01). Seega kaotus esikohale 22 sekundit. Minu lugupidamine selle tüdruku suhtes, kuna ta jooksis põhimõtteliselt üksi ja on kindlasti palju enamaks võimeline, kui õigesse seltskonda satub, mis loodetavasti Regionals või USA meistrivõistlustel juhtub.

Tulemused: http://www.rtspt.com/events/wcc/xc2011/women.txt

Enda jooksuga jään igati rahule. Alustasin konservatiivselt, hoidsin end pigem tagasi. Eelnevate jooksude kogemustele toetudes pean õppima, kuidas energiat kogu raja peale ühtlasemalt jagada. Seekord õnnestus hästi ning viimased kaks kilomeetrit ei tundunudki nagu lõputu kannatuste rada. Jalad ja käed allusid mu korraldustele päris hästi ja finisi joont ületades jaksasin oma jalgadel seista.

Võistkondade arvestuses niisiis kolmandat aastat järjest esikoht! Kõik tüdrukud olid võitluseks häälestatud ning andsid endast parima! Olen õnnelik, et kõik õnnestus just vajalikul hetkel.

Öö enne võistlust veetsime Sofitel luksushotellis, mis on minu meelest küll üpris tobe ja mõtlematu raiskamine, kuid kuna see on korraldajate poolt kõikidele võistkondadele organiseeritud, et kõigil võrdsed tingimused oleks (Ameerikamaa kombed), siis polnud väga mõtet protesteerida... Üllataval kombel polnud toas aga Intenetiühendust. Kuna hotell oli ilmselt kergelt ülerahvastatud, siis pidime toanaabriga ka voodit jagama, ning osaliselt ka selle tõttu (peamiselt ikka võistlusnärvi tõttu) jäi võistluseelne öö magamata. Dusitarbed olid aga ülihea lõhnaga ning need rändasid minuga koju kaasa, n.ö. kompensatsiooniks. :)

Pärast võistlust oli aga pidulik lõuna ja auhinnagala. Lisaks korraldajate ja peasüüdlaste kõnedele kõneles ka kunagine WCC tsempion (kelle nime ma kahjuks ei mäleta) väga meeldejääva kõnega. Ta oli väga perspektiivikas jooksja, kuid pidi kroonilise vigastuse tõttu tipp-spordist lõplikul loobuma. See pole kellelegi kerge otsus, kuid ta osutas hoopis selle olukorra positiivsele aspektile. Inimesena ta ju tegelikult ei muutunud. Oma lähedastele ja sõpradele, ka treeningkaaslastele, jääb ta siiski selleks samaks inimeseks. Sport oli periood, mis saab ükskord niikuinii läbi, kuid mõjutab elu lõpuni. Endast maksimumi andmine ning kindla eesmärgi nimel töötamine on vaid üksikud asjad, mida me läbi sportimise õpime ning loomulikult kandub see üle kõigele, millega tegeleme!