Head mõtted ja head teod

    Eelmistest blogpostitustest on võib olla jäänud mulje, et olen oma hetkeolukorra suhtes pessimistlik. Olen saanud mitmeid kirju soovitustega ikka pea püsti hoida ning lootust mitte kaotada. Tahaksin siinkohal väikse paranduse teha: tegemist pole mitte pessimismi vaid realistlikkusega (ma usun, et neil on vahe) ning kahjuks on tegelikkusel lootmisega vähe pistmist. Mitte et ma alahindaks lootuse võimalikkust, kuid üritan selle jõudu mitte üle hinnata. Nõustun oma kohaliku treeneri arvamusega, et lootmine on liialt passivne tegevus, mis harva midagi muudab. Tegutsemisel on palju rohkem perspektiivi. 

     Sellest tulenevalt olen viimastel nädalatel palju tähelepanu pööranud aktiivsele mõttemaailma muutmisele. Yvonne Gomez, eksproff iluuisutaja ning spordipsühholoog, mainis mulle et iga negatiivse mõtte nullimiseks, mis inimese peas välgatab, on vaja 3 positiivset mõtet. See number tõuseb 5-ni  kui tegemist on suhteprobleemidega ning 15-ni kui tegemist on sportlase ning vigastusega. Võite vaid ette kujutada, milline heade mõtete konveier peab pidevalt töötama... 

      Õnneks on minu keha hakanud minuga tasapisi koostööd tegema. Seis on veel kaugel ideaalsusest, kuid nüüdseks olen kolm nädalat omal jalgel maad mõõtnud. Kilometraažid vastavalt: 23, 28 ja 34. Lisaks kaks korda nädala treeningud AlterG jooksulindil. Tegemist on väga geniaalse trenažööriga, mis võimaldab keharaskusega manipuleerida.

    Pärast pikaajalist jooksutreeningute puudumist on oluline täiskeharaskusega treenimisele sujuvalt üle minna. Üks võimalus on lihtsalt esialgu jooksud-sörgil väga lühikesed hoida, kuid selle masina abil on võimalik oma kaalu, ning sellest tulenevalt ka mõju liigestele ja lihastele, vähendada. Täpsem informatsioon siit: http://www.alterg.com/ Olen alterG-l saanud teha aeroobse läve ja anaeroobse läve treeninguid samal ajal kui maaga samal kvaliteedil kontakteerumine oleks liialt traumaatiline. Tavalistele jooksudele olen saanud lisada väikse hüppemomendiga jooksuharjutusi ning kiirendusi. Laupäeval tegin ka esimese fartleki, mis oli nii öelda roostepuhastuseks. Enesetunne oli heast valgusaastate kaugusel, kuid nagu öeldakse: iga algus on raske. 

     Loomulikult moodustavad ratta-, elliptilise-, ujumise-, vees jooksmise- ning jõusaali treeningud suurima osa hetkemahust. Ning igapäevane lihashooldus jäävannide ja foam rolli näol on absoluutselt asendamatu.

     Esialgne plaan võistlemise koha pealt on startida kahe nädala pärast WCC meistrivõistlustel (kasutame seda rohkem treening-võistlusena), sellest kaks nädala hiljem regionaalsetel meistrivõistlustel juba korralikum etteaste teha ning novembri alguses NCAA meistrivõistlustel heas vormis olla. Ka esialgu võimatunda tundunud murdmaajooksu Euroopa meistrivõistlused on kalendris punase ringiga. See on ideaalne asjade kulg, mis on muutustele avatud. 

     Tegelikult on mu elus väga palju head ja positiivset, mida siin jagada tahaks. San Francisco piirkond naudib hetkel sooja ja päikselist vananaistesuve. Eelmise nädala alguses saime koolist 2 päeva vabaks, nii öelda nädalavahetuse pikenduseks, mis tähistas sügisvaheaega. Treeningutest saime küll vaid ühe päeva priiks, kuid otse loomulikult kasutasime seda olukorda ära, et linnakärast põgeneda. Laupäeval, pärast pikka treeningut võtsime väikse seltskonnaga ette jalgsimatka üle Kuldse Värava Silla: 

Vasakult: Karim, Eva, Laura, Steven. Pildilt puudub Sophie, kellele kuuluvad autoriõigused :)

 Matkasime mööda rada, millelt avanesid imelised vaated lahele ja sillale.

Jõudsime sihtkohta täpselt päikseloojangu ajaks.

    Tegime lõkke, küpsetasime õhtusöögi, magasime lageda taeva all ning järgmisel päeval pärast hommikust jooksu matkasime veel paar tundi. Samal nädalavahetusel leidis aset ka Fleet Week, mille raames Ameerika õhujõudude reaktiivlennukid trikilende soorisid. Nägime seda laupäeval linnast ning pühapäeval otse oma peade kohal, kuna sattusime just samal ajal praamile, mis meid üle lahe linna tagasi sõidutas. Ideaalne akude laadimise viis. Suutsin pärast seda uskumatult produktiivne olla!  

    Kaks nädalat tagasi oli mul suur au osa võtta Aung San Suu Kyi, 1991. aasta Nobeli Rahupreemia laureaadi külaskäigust San Franciscos. Kes tema tegemistega kursis pole (nagu ka mina ise kuni eelmise nädalani), siis soovitan kindlasti lähemalt uurida, kuna tegemist on absoluutselt erakordse isiksusega. 

Aung San Suu Kyi

     Ma ei taha tema külaskäigu tagamaade detailidesse laskuda, kuna tegemist on kompleksse ajaloolis-poliitilise temaatikaga, kuid tahtsin rõhutada tema sõnumit, mis tema kõnest korduvalt läbi käis. Inimesed peaksid rohkem tähelepanu pöörama oma tegude motivatsiooni juurtele. Hea tegu on hea vaid siis, kui see ei ole ajendatud sisemisest egoismist, soovist endast head või tarka muljet jätta, jne. Hea tegu on hea vaid siis, kui alateadvuses ei teki mõtetki vastupidiselt käituda. Kui palju häid tegusid sina täna tegid?

      Palju tervitusi sügisesse Eestisse. Sportlastele palju kannatust poriste ja vihmaste ilmade üle elamiseks. Ärge unustage küüslauku süüa ning mett tee sisse panna.

Sügis kodus (Jõgeva alevik, Pedja jõgi)

"The difference between ordinary and extraordinary is that little extra." Jimmy Johnson

     Meie riietusruumi vähese inventari hulka kuulub tahvel, mille abil vajalikke meeskonnasiseseid teadaandeid edastame ning mille üleval paremas nurgas alati lühike inspireeriv tsitaat seisab. Sellel nädalal oli keegi sinna ülalkirjutatud lausekese kribanud. Nii lihtnelabane kui see Ameerika jalgpalli treeneri formuleeritud lause ka ei tundu, võtab see kokku "edu" olemuse. Selle ütluse põhjapanevust on raske eesti keelde tõlkida, kuid mõtte võiks edasi anda nii: Ebatavalist eristab tavalisest vaid pisike ekstra.
    Olen viimasel ajal päris palju enesekinduse ja -usuga kimpus olnud. Seda siis sportlikus mõttes, kuid kuna jooksmine on miski, mille kaudu ma end suuresti identifitseerin, siis mõjutab see pea kõike, mida ette võtan. Viimases postituses mainitud vasaku sääre luu-ümbrise põletik osutus hoopis tibia väsimusreaktsiooniks (väsimusmurru eelseisnud), siis tuli tahest tahtmata vanduda alla tõsiasjale, et jooksmisest ei tule paar nädalat jälle midagi välja. Kõndidagi oli ebameeldiv ja valus ning 2 nädalat tagasi sain taas au kanda maikuus armsaks saanud lahast, et survet sellele konkreetsele kohale vähendada. Võite vaid ette kujutada, milline oli mu pettumus, kui jälle seda kurjakuulutavat saabast enda silme all nägin. Kui esimest korda sellega hiliskevadel heausklikult ringi tatsasin, arvasin et vajan seda vaid nädal, maksimum kaks, ning olen võimeline suvel staadionil veel kiireid aegu näitama. Inimestele meeldib asjade ja juhtumuste vahele seoseid luua ning minu jaoks kannab see saabas halba aurat. Pärast 6 päeva vaevalist liikumist (näen õudusunenägusid järskudest nõlvadest ja treppidest, kuna nendest üles-alla on kõige raskem minna) ei olnud absoluutselt mingit paranemismärki tunda, pigem valutas jalg isegi rohkem. Pidasin mitmeid jutuajamisi treener Heleniga, kes mingil imekombel mind alati asjadesse uskuma paneb, isegi kui need esmapilgul absoluutselt võimatud tunduvad. Ta laotas minu ette tõsiasja, et vigastused paranevad nii või naa, tahad või ei taha, kuid ainuke asi on, et see võtab aega. Päev päeva järel on raske muutusi märgata, paranemismärke tuleb jälgida pikas perspektiivis.
    Olen viimase nädala selles vaimus elanud. Õnneks (või ka kahjuks) on mu ümber inimesi, kes on minevikus samas olukorras olnud või maadlevad hetkel mingit sorti vigastusega, ning nendega mõtteid vahetades mõistan paljugi enda ja maailma olemusest. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks, alati on võimalus, et asjad ei lähe nii nagu ma soovin. Loomulikult on see esmapilgul ebameeldiv, kuid kõik sõltub, kas klaas on pool-täis või pool-tühi, eks. Ma valin selle esimese variandi.
     Lisaks on mul imeline võimalus elada sellises vapustavas linnas nagu San Francisco, kus alati miskit toimub. Hiljuti, 15. septembril, toimus kohaliku pesapallimeeskonna koduväljakul San Francisco ooperi otseülekanne. Üritus oli tasuta ning ilmataat õnnistas meid vapustava selge taevaga. Mängiti Rigolettot, mis on üsna tüüpiline seebiooper, kuid trupp oli vapustav. Meespeaosas astus publiku ette Serbia esitenor, mis oli naljakas kokkusattumus, kuna üks minu kaaslastest on samuti serblanna.

                        Milica (serblannast tennisist), mina ja Steven ooperis

      Nii nagu tuhkatriinu muutus üheks ööks printsessiks, muutus pesapalliväljak üheks õhtuks ooperisaaliks.


     Teisipäeval, 18. septembril, üllatas Steven mind aga millegi erakordsega. Astusin tema (ja veel kolme meeskonnakaaslase) maja uksest sisse ning koheselt tugis mu sõõrmetesse mingisugune tuttavalt soe lõhn. Esialgu ei suutnud ma allikat identifitseerida, kuid edasisel inspekteerimisel ja juhendamisel avastasin selle allika ahjust salakavala küpsetusvormi seest: päris oma küpsetatud rukkileib. Vot see on tee eesti tüdruku südamesse! Pärast kahte päeva pärmi hellitamist ning korralikku jahuga mässamist tuli ahjust välja selline iludus (lõikelaual):

                                    Esimene päris oma rukkileib

     Täna, 24. septembril, käisin Evaga vaatamas-kuulamas filmi ja arutelu Birma (või Myanmar, kuidas soovite) minevikust ja olevikust. Nimelt on San Francisco Ülikooli selle nädala lõpus väisamas Daw Aung San Suu Kyi, Nobeli Rahupreemia laureaat, kes võitles rahumeelselt 15 aastat Birma valitsuse oppositsionärina koduarestis olles valitseva militaarvõimu vastu. Film tõi vaatajate ette birmalaste kohutava igapäevaelu, kus riigieelarvest kulutatakse vaid 5% hariduse- ja tervihoiu peale, sõjavägi ekspluateerib kõiki Birma rikkalikke maavarasid, keeldub loodukatastroofide olukorras välisriikide abipakettidest ning rahva vaigistamiseks rüüstab külasid, palkab AIDS-i põdevaid mehi, et naisi vägistada ja palju muud kohutavat. Pärast filmi toimunud arutelu eksiilis elava Birma aktivisti ning St Mary's Ülikooli õppejõuga andis olukorrale küll veidi lootust, kuna viimatised sündmused on arenenud riigi demokratiseerimise poole. Kuid eelkõige oli see mõtlemapanev õhtupoolik. Raske oli pealt vaadata võitlust, mida toimub sellel samal sekundil kui ma seda kaadrit vaatan. Lihtsad inimesed, kellel puuduvad igasugused riigipöördelised või materiaalsed huvid, kes on planeedile palju väiksemaks koormaks, kui igaüks läänemaailmas, kaotavad igal pool vedelevatele maamiinidele otsa jalutades jäsemeid. Sõjaväelise valitsuse eesmärk: mitte tappa vaid vigastada, et tekiks vajadus arstide, hooldajate, transportijate, kokkade ja muu abipersonali järele, mis omakkorda vähendab vastuhakkajate arvu. Võitlus, mida mina loodetavasti kunagi võitlema ei pea, kuid mida ma samuti iseenesestmõistetalt ei tohiks võtta. Tundub justkui sünnipärane õigus käia alg-, põhi- ja keskkoolis, minna arsti vastuvõtule, kui gripp või tuulerõuged kimbutavad. Enamik maailma inimestest selle õigusega ei sündinud.

Et positiivse noodiga lõpetada: jooksin täna 20 minutit! Väike võit igas päevas.

Töörahvapüha ja taas jooksurajal

Viimane kuu on minu jaoks väga keeruline aeg olnud. Seetõttu pole ka blogisse pikka aega midagi kirja pannud. Teistega tahaks ikka ju kordaminekuid ja positiivsust jagada, kuid selliseid asju pole just liiga palju olnud. Siinkohal pean eelkõige silmas treeninguid ja jooksmist. 2012. aasta tundub olevat tohutu negatiivse karmaga ning ootan juba jubedalt, millal aastanumber vahetuks. Nagu tüütu Achilleus, jalustrabav gripp, rebestunud suure varba painutaja aasta esimeses pooles polnud juba küllalt. Augustis lisandus nimekirja veel luu-ümbrise põletik ja kõrge pulss. 4 kuud veel, loodan, et jään ellu.

Pärast 3 nädalat sujuvat üleminekut rattalt-ujumiselt jooksule hakkas vasaku jala sääre-esiosa tunda andma. Esialgu ei midagi alarmeerivat, kuid mida päev edasi, seda enam tugevamalt hakkas alarm mu peas kumisema. Nagu kiirabiauto, mille sireen lähenedes aina valjemaks ja kõrvulukustavamaks muutub. Otsustasin paar päeva jalgadele puhkust anda, arenevat põletikku alandada ning puusasid ja alaselga palju venitada. Nii imelik kui see ka pole, siis tundus, et see viimane andis efekti. Valu ja ebamugavustunne küll taandus, kuid mitte lõplikult ning on mind kummitanud kogu viimase kuu.

Lisaks olen kimpus olnud tavapärasest kõrgema pulsisagedusega treeningute ajal. Esialgu ajasin vähese treenituse kaela, kuid kui kolme nädala jooksul erilist arengut ei märganud, hakkas veel teinegi sireen mu peas tööle. Nüüdseks olen läbinud kõiksugu südameuuringud ning konsultatsioonid, mis on õnneks kinnitanud, et mul on väga tugev ja treenitud süda.

Südameasjad on korras, kuid sellegipoolest on ettevalmistus väga lünklikuks kujunenud. Tänasel Ameerika Töörahvapühal tegin üle nädala jälle esimese kerge jooksu. Just imeline tunne polnud, kuid uskumatult hea oli väljas trenni teha. Bassein ja jõusaal muutuvad pika peale üsna ahistavaks.

Ka kooliaasta on uue hooga alanud ning nüüdseks olen pea kaks nädalat tagasi San Franciscos olnud. Hoolimata lisandunud kohustustele naudin stabiilset igapäeva rutiini ning vahest imestan isegi, kui palju tegevusi ühte päeva mahub, kui vaid veidi tahta. September on Ameerika läänerannikul ilus. Tihti paistab päike ja ka soojakraade on parasjagu. Mõned pildid väljasõitudest:

                                       Vaade Sausalitost üle lahe San Franciscole selgel päeval.

                                                          Jalgrattamatk üle Kuldse silla.

                                    Kuhu sild kadus? Väike ettekujutus udust kohalikus mõttes.

Olümpiameeleolu

Selle nädala suurimad emotsioonid on ikka vast alanud Olümpiaga seotud. Reedene avatseremoonia oli kahtlemata võimas, kuid oli ikka tükk tegu, et kella 23-ni üleval püsida. Tunnikese jagu jaksasin vaadata ka, kuid siis võttis küll Une-Mati minu üle võimust. Laupäeval kordas seda erinevatel kanalitel, kuid päevast aega ei raatsi televiisori ette eriti ohverdada. Minu San Francisco Ülikooli endine naiskonna kaaslane Hayley Nicole Nemra kandis Marshalli Saarte lippu siiski kuuldavasti suure uhkusega. Väikese saareriigi ainsa naissportlasena anti talle Wild Card ning ta saab vähemalt 800m eeljooksudes maailma parimatega rinda pista.

Mulle endale meeldib ka mõelda, et tegelen olümpiaettevalmistusega. Seda siis küll 2016. aasta Rio mängudeks. Nii tähtsust täis olengi. Eesmärgid pidavat ju kõrged olema. Mõned aastad on veel aega, kuid rakurss on nii seatud.

Kui eelmise nädala rekord oli 35 minutit, siis sel nädalal on toimunud tervelt 43% kasv. Protsentuaalselt uhke, kuid 50 minutit on küll suhteliselt hädine tavapärase 90 minutilise pika krossi kõrval. Nädala esimesel poolel sain ka ühe kasvava kiirusega tempoka ka vöö alla, laupäeval kerged kiirendused 5000m tempos, seega kokkuvõttes polegi kõige nigelam nädal olnud. Pärast tempokat oli jalad loomulikult hea mitu päeva hellad. Treeninud olen varahommikuti, kuna esmaspäevast reedeni toimus zooloogia välipraktikumi selgrootute osa ning kella 10-st 17-ni tuli putukaid püüda ning orki ajada ning nädalavahetus on sporditegemist ebsoluutselt mitte soosivalt soe olnud. Pedja jõgi on aga meeldivalt jahutav ning kolm-neli korda päevas saab seal ka paarsada meetrit jahutuseks ujuda.

Jõudke siis olümpia jälgimise vahepeal ka metsa seenile-marjule!

Puugile mure

Suure suuga sai sõpradele ja perekonnale lubatud, et hakkan igal pühapäeval eelnenud nädala kohta siia blogisse kokkuvõtteid tegema. Suvel peaks harjumuse sisse harjutama, et sügisel San Franciscosse naastes rutiin sees oleks, sest põhiliselt saigi see leht ju loodud selleks, et kajastada enda tegemisi lombi taga. Kuid nii nagu igal reeglil on erandid, siis jäi sel pühapäeval see ülioluline toiming tegemata. Nüüd juba neljapäev käes ning võiks juba nagu selle nädala kohta kirjutada, kuid milleks rutata asjust ette.

Vahemikus 16. - 22. juuli toimus jällegi progress jooksuradadel. Kui nüüd kuulsate inimeste sõnu veidi kasutada, siis võiks lausa öelda, et väike samm inimkonna jaoks, kuid suur samm minu jaoks. Esmaspäeval 20 minutit; teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval 30 minutit ja laupäeval koguni 35 minutit jutti! Hoolimata sellest, et olen vigastusest möödunud nädalate jooksul küllaltki palju aeroobset trenni teinud, on jooksmise taasalustamine päris raske olnud. Igal alal on paratamatult oma spetsiifika ning ükskõik kui palju basseinis vett tallata või rattaga pedaalida, siis uskumatu, aga jookmist saab ikka vaid jooksmisega treenida. Hüppemoment, mis tekib kui kaks jalga korraga õhus on, muudab selle spordiala kehale eriti koormavaks, kuna maandumisel tuleb lihastel-liigestel mitmekordne keharaskus ära amortiseerida ning veel järgmisekski sammuks hoogu anda. Hetkel tegelengi lihtsalt üksikute krosside tasapisi pikendamisega, lõikude või intervall-treeningute peale on vara mõelda. Või noh, mõelda ju võib, kuid tegutsemisega peab ettevaatlik olema. Järgmisel nädalal võiks ilmselt kiirendustega jalga proovida. Ptüi-ptüi-ptüi, kuid siiani on jalg üsna hästi pidanud. Enne jooksu olen veel viimaseid kordi käinud ultrahelis, massööri soovitusel capsicamiga määrinud ning vahetult enne kümmekond erinevat soojendavat jooksuharjutust teinud (tasapisi igal päeval rohkem hüplemisi). Põletikuvastase rohu kuur kestab veel umbes pool kuud, eks ka see annab oma efekti. Ära kipuvad väsima reie tagumised ja muidugi ka säärelihased ning mis kõige veidram, olen juba varasemast ajast tähele pannud, et põhilised pinged kogunevad põlve taha nende lihaste kinnituskohtadesse, kust neid on ka keeruline välja venitada. Viimasega olen ka üsna aktiivselt tegelenud. Kuna pärast treeninguid tunnen, et lihased on iga kord nagu kerges šokis olnud, siis olen pikemad venitussessioonid õhtuks, enne uneaega jätnud, mis on üsna mõnus. Higise kehaga väljas olles võib siin Eesti kehva suusailmaga suves kohati isegi jahe hakata, rääkimata igasugu mutukatest, kes soolase naha peale eriti maiad on. See veel puuduks, et keset suve haigeks jääks. Pärast ühte treeningut Uus-Ihaste metsas leidsin sellesama problemaatilise parema jala Achilka siseküljelt puugi. Oli end küll juba kergelt sisse imenud, aga õnnestus oma jõududega hakkama saada ja ta sealt ühes tükis välja tõmmata. Kaua ta seal ilmselt polnud jõudnud minu kulul elada, aga ehk jõudis ta sealt mure-mahlad enda sisse imeda. Ei tahaks küll, et vaesel loomakesel oma Achilleuse või pöiaga muresid tekiks, kuid ei teagi, kui palju selline väikene üldse valu tunneb. Aga tal on ju 5 teist jalga varnast võtta, mul ainult üks ja seegi pahem.

Järgmises postituses siis jooksva nädala kokkuvõte. Loodan ikka häid uudiseid edastada!

Selgrood

Suve selgroog on nüüd murtud, ööd hakkavad jälle pimedamaks minema ning õuna-aeg polegi enam teab mis kaugel. Kuigi omal aias küll ükski õunapuu sellel aastal vilju ei kanna. Loodetavasti ei kehti üle-aastane seaduspärasus jooksurindel ning sügisene krossijooksu hooaeg kannab samamoodi vilja nagu eelmisel aastal. Kui mõni jälgija on imestanud, et miks ma pole Eestis suvehooajal võistelnud ega koduses konkurentsis kevadel üldse mitte kehvasti alanud hooaega jätkanud, siis igasugu eelarvamuste vältimiseks võin tunnistada, et see ei tulenenud sellest, et oleksin Ameerikas uhkeks kätte ära läinud. Vastupidi, oleksin väga soovinud oma vormi kodupubliku ees realiseerida. Keha aga arvas vastupidi. Nädal enne viimast võistlust, 20. mai paiku otsustas minu parema jala suure varba painutaja, et misk talle ei meeldi ning hakkas kanna knnituskoha juurest tunda andma. NCAA Regionaalsed meistrivõistlused aga ei ole koht, kus sportlane kergekäeliselt otsalemisest loobuda otsustab ning nii püüdsin minagi ikka viimase minutini vauvaigistite ja teipimise, elektrilise stimulatsiooni ja jäävannidega, külma-kuuma vaheldumise ja kõige muu mõeldavaga jala enda pilli järgi tantsima panna. Aga tundub, et sellel lihasel on sama tugev iseloom kui minul ehk kui midagi on pähe pugenud, siis sellest lahti ütlemiseks tuleb ikka väga mõjuvalt meelitada. Ju ma siis ei meelitanud piisavalt ning 26. mail võistluse ajal toimus lihases osaline rebend. Lõpuni jäi loomulikult jooksmata ja NCAA Meistrivõistlustele kvalifitserumata, kuigi oma jooksus oleks mul olnud päris suured žansid. Aga olekspoleks-maailm on üks kuri koht, kuhu ei soovita kellelgi sattuda.

Mõned päevad hiljem tehtud MRT näitas, et olukord ei ole lootusetu ning prognoositud paranemine ei peaks üle paari nädala aega võtma. Aga peaks-maailm on umbes sama kole koht kui olekspoleks-maailm. Prognoos oli ilmselgelt optimistlik. Arvestades nende arstide staaži ehk liigagi. 6. juunil koju saabudes mõtlesin, et ehk õnnestub kodumaa pinnaga jalg ära meelitada, kuid esimese jooksusammu ilma terava valuta sain teha alles 9. juulil. Vahepeal on mind oma nõuannetega aidanud sprdiarst Agnes Mägi ja traumatoloog Madis Rahu (kusjuures veel puhkuse ajast), ning suureks toeks ja ideede-genereerijateks on olnud treener Harry Lemberg ning massöör Jüri Mälk.

Miks ma ütlen suureks toeks? Omast kogemusestki tean, et kõrvaltvaadates tunduvad sportlaste vigastused tihtipeale tühised. No mis see suure varba painutaja ikka on, mingi väike lihas seal pöia sees teeb vähe valu, kannata ära! Sportlane peaks ju valuga harjunud olema. Tõsi. Sportlane on harjunud laktaati täis poolkrampis lihsega veel endast viimast pingutust andma või, mis veel hullem, sellele pingutusele järgneval päeval kangete jalgadega tunniajast hommikujooksu tegema. Kuid seda saab teha vaid siis, kuid masin on õlitatud ja töökorras. Jalgratas ei sõida ka hästi, kui kõik kodarad olemas või õigesti rihitud või pole. See suure varba painutaja on just nagu rattakodar, kui see õigesti oma ülesannet ei täida, hakkab inimkeha muude lihastega kompenseerima või ratas kaheksasse sõitma. Senikaua, kuni minu masin aga paranduses oli/on, siis tuli muid variante leida, kuidas toonust ning aeroobsust säilitada. Sain kõigile Aura veekeskuse töötajatele ja TÜ Spordihoone administraatoritele nägupidi tuttavaks. Ujumine, veesjooks, rattasõit ning hiljem elliptiline trenažöör said minu igapäevasteks kaaslasteks. Ja nii nädalate kaupa. Päikest nägin vähe, kuna väiksema mõju tõttu venisid treeningud kuni 2h pikkusteks. Ja nii ikka 2 korda päevas. Kevadel olin ju samas seisus olnud ning teadsin, et selline periood nõuab pühendumist ja positiivset suhtumist, millest mul puudust polnud. Hoolimata konstantsest kloori lõhnast kehal ja juustel teadsin, et see teenib õiget eesmärki. Mida aga ei juhtunud oli oodatud paranemine. Seal saidki suureks julgustajaks ja abimeesteks Harry ja Jüri, kes andsid nõu ja otsisid erinevaid variante, mida katsetada. Katsetasime siis 7-päevast täielikku puhkust, mil proovisin oma paranemise kinnisideest vabaneda ja vaid mittetreeningulise eesmärgi nimel liigutada. See mõjus. Lõpuks.

Nüüd olen veidi üle nädala jälle treeninud ning 5 treeningkorral ka õnnestunult jooksuliigutusi teinud. Esialgu küll 4X5min, 3X8min ja 2X10min, kuid asi seegi. Usun, et eelmise nädalaga sai lisaks suve selgroole ka vigastuse selgroog murtud ning siit saab vaid paremuse poole minna.

"We choose to go to the moon this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard, because that goal will serve to organize and measure the best of our energies and skills, because that challenge is one that we are willing to accept, one we are unwilling to postpone, and one which we intend to win, and the others, too." JFK

Kuul käimise jätan teistele, kuid muid eesmärke pole ma nõus edasi lükkama.

Jällekirjutamiseni,
Laura

Maailmalõpp polegi käes.

Eluvaim on vaikselt minu sisse tagasi pugenud. Pean päeval küll umbes kolme tunni pikkuseid uinakuid tegema, kuid nende vahel on tegutsemis-vaim täitsa elujõuline. Tundub, et lihtsalt gripiga mind ei murra! Treeninguid veel alustanud ei ole, mõistlik on lasta kehal paar päeva energiat koguda, et nõrga immuunsüsteemiga kohe mingit uut batsillukat üles ei korjaks. Loodan, et nädalane puhkus on ka Achilleusele kosutavalt möödunud ning ta otsustab nüüd minuga lahkelt koostööd edasi teha.

Samal ajal on aga välishooaeg täies ilus alanud. Täies ilus seetõttu, et juba teist nädalavahetust jutti peavad meeskonnakaaslased hoolimata väga nutusest ilmast vormi staadionil proovile panema. Vihmased ilmad on nii õnnetult alati võistluspäevadele sattunud, aga noh, teras vajabki karastamist! Tugevat tervist neile!

Mina söön palju puuvilju ja laen end c-vitamiiniga, et järgnevatele ootamatutele külalistele varakult koht kätte näidata. Vahepeal vaatan Rocky filme, et end ka vaimselt motiveeritud lainel hoida!

Vaid kõike paremat teile kõigile, kus iganes maailma otsas te ka poleks !

Igale tõusule järgneb mõõn

Jaanuari keskpaigast, millest viimane postitus pärineb, on ootamatult saanud märtsi lõpp. Vahepeal on palju vett merre voolanud ning kindlasti tapab kõiki minu blogi lugejaid põnevus, mis minu elus vahepeal toimunud on. Just seetõttu, et nõnda palju toimunud on, pole olnud aega maha istuda ja kirjutada. Kuid nagu vanasõna ütleb (tegijal ikka juhtub) nii juhtus ka minul, et olen üheaegselt nii vigastatud kui korralikult haige.

Eelmises postituses mainitud plantar fasciatis sai öösaapa abil põhimõtteliselt välja ravitud. Kes soovib sellest meetodist lähemalt teada, siis http://www.nightsplints.com/night_splints.php Põhimõtteliselt on tegu lahasega, mis pannakse jala otsa ööseks, et Plantar fascia't venituses hoida ning lõdvestada. Paljud inimesed ei kannata sellega magamist ning netokasu ei ületa unetuid öid, kuid minu puhul polnud probleemi: magasin nagu beebi ja tulemused olid märgata juba pärast paari ööd. Jaanuari lõpus ja veebruari alguses sain korralikult treenida ning saavutasin hea vormi. 11. veebruaril Univeristy of Washington sisehallis joostud 3000m näitas, et olen uuele tasemele jõudnud. 9.19 ning teadsin, et varu veel on. Plaanisime 3 nädalat hiljem taas samas kohas sama distantsi joosta, et NCAA finaali jõuda, kuigi 9.10, mis käesoleval aastal normatiiviks oli tundus ehk veidi käeulatusest väljas. Kuid mul oli usku. Vähemalt kuni nädal enne võistlust...

Staadionitreeningute jaoks kasutame üsna vana, kulunud ning kõva kattega avalikku staadioni. Aastast aastasse on see palju achillka probleeme põhjustanud, kuid ma ei osanud alguses midagi karta: tegin ka kõik soojendavad jooksuharjutused ja kiirendused harjumuspäraselt kattel, mitte murul. Achilleusega pole mul varem probleeme olnud, seega ei teadnud end ka hoida, kuigi oleks ju võinud. Seega teisipäeval enne võistlust tegime 5X(500/100/200), millest viimased 2 seeriat naelikutes, mis iseenesest oli suur kordaminek, kuid järgmisel päeval olin katki. Mõtlesin, et päevaks või paariks, kuid ei - siiamaani, mis on rohkem kui kuu aega. Võistlus küll võistlemata ei jäänud: uus isikliku rekordi parandus ja tubli 9.14, 43, mis jäi siiski 3 sekundi kaugusele viimasest NCAA kvalifitseerujast.

Pärast seda olen rohkem trikood ja ratturipükse, kui jooksutosse kandnud. Võiksin San Francisco ülikooli ilmselt ka ujumises esindada (meil ujumismeeskond puudub), kuna olen viimase kuu aja jooksul vähemalt 30km basseinis läbinud. Kuna aga peaaegu kõik aeroobse töö vormid peale jooksmise on vähem efektiivsed, peab neid tegema veidi pikemalt. Basseinitreeningud 90-120min, rattal (olenevalt, kas põhi- või teine treening) 45-90min + harjutused jooksu spetsiifilisele muskulatuurile, et toonust mitte kaotada. Paralleleselt olime igasugu erinevate ravimeetoditega üsna agressiivsed: massaaž, elektristimulatsioon, InterX, jää, venitused, ultraheli, põletikuvastased ravimid.

Kahjuks, aga suutis viiruhaigus mind kõige nõrgemal momendil tabada: paratamatult kogunes kogu selle aja jooksul stress ja negatiivsed mõtted, et mis siis saab, kui ei lähegi paremaks... Pikad treeningud, koolitöö ja närvipinge muutsid organismi immuunsüsteemi haavatavaks ning pühapäevast saadik olen gripiga põhimõtteliselt voodirežiimil. Ma pole ammu end nii kasutuna tundnud... Isegi kui ma proovin midagi produktiivset teha, siis ei tule sellest midagi välja, kuna ma ei jaksa tähelepanu kuigi pikalt ühele asjale koondada. Ei soovita isegi kõige tulisemale vaenlasele!

Et ikka positiivse noodiga lõpetada, siis siin on paar pilti kevadvaheajal ette võetud matkast Nisene Marks State Park'i:

Peaga peaaegu pilvedes.

Steven Viie Sõrme Joa juures

Lõuna Loma Pieta Maavärina epitsentris

Kõrgemal paistab päike heledamini ehk aegajalt sai sooja ka :)

Tehke endale teene ja ärge haigeks jääge!

Parimate soovidega,

Laura

Viimased nädalad, II osa.

Viimasest postitusest on möödas juba rohkem kui mõned nädalad. Kirjasulg ei ole just kuigi libedalt jooksnud, kuid seda viga annab parandada. Üritan teha lühikokkuvõtte viimasest kuust alustates umbes sealt, kus viimati pooleli jäin. Niisiis, veidi pärast seda ebameeldivat vahejuhtumit passi ja muu varandusega sõitsin Sloveeniasse Euroopa Krossijooksu Meistrivõistlustele, kus oma hooaja lõpetasin. Treeningud sujusid väga hästi ja tundsin, et olen hoolimata pikast hooajast elu parimas vormis. Kuna suvise ja sügisese võistlusperioodi vahel olulist puhkust polnud ja olin põhimõtteliselt maikuust jutti hooaja rütmis elanud, siis hakkas mu keha väikeste signaalidena väsimusest märku andma. Peas aga tiksus, et viimane pingutus ja siis saan veidi lõdvestuda. EM loen positiivseks. Eesmärk oli joosta esikümnesse ning hooaja parim aeg, läks siiski veidi teisiti. 11. koht ajaga 20.31, mis jääb 8 sekundit Lääneranniku Konverentsil joostud ajale alla. Kaotus võitjale veidi üle poole minuti. Ajavahega olin 3-4 päevaga ilusti kohanenud ning see oligi ilmselt suurim õppetund, mis sellest võistlusreisist kõrva taha panna. Siinkohal pean Eesti Kergejõustikuliitu tänama, kes reisi ja elamiskulud kattis. Paljude jooksjate jaoks on Murdmaajooks teisejärguline ning tiitlivõistlused ebameeldival ajal staadionihooaja ettevalmistust arvestades, kuid minu jaoks oli see hea vahepunkt, kus omavanuste Euroopa parimate jooksjatega mõõtu võtta ning taset võrrelda. Usun, et olen eelmise aastaga võrreldes neile suure sammu lähemale astunud.

Nädal enne võistlusi, reisi ajal ning vahetult pärast oli vaja ka semestri lõpetamisega tegeleda ning eksamid/kirjatööd sooritada/tähtaegadeks esitada. Ka esimese akadeemilise hooaja Ameerikas võib edukaks lugeda: keskmine hinne 3.93 (4 palli skaalas). Ka järgmine semester tõotab ainete poolest sama huvitav ja nauditav tulla, loodan, et ka sama edukas.

Paljude "esimeste" hulgas käisin pühade ajal esimest korda balletti vaatamas: jõuluklassika "Pähklipureja" San Francisco Balleti Kompanii esituses. Hingetuks võtvalt ilus etendus, majesteetlik saal ja hea seltskond tegid elamuse unustamatuks. Sama hingetuks võttev pileti hind oli igat sendti väärt.

17. detsembril sõitsin kuuks ajaks New Mexicosse, Albuquerquesse (1600m) mäestikulaagrisse. Eesmärgiks oli esilagu kõrgusega harjuda, puhata ning siis aeroobsete baastreeningutega alustada. Elasin koos mitmete pikamaajooksjatega, kellest üks oli niivõrd külalislahke, et kutsus mind oma perega Santa Fe'sse (2100m) jõule veetma. Tema 62 aastane isa jookseb maratone ning temaga õnnestus paar krossi kaasa teha. Kuna mina alles kohanesin kõrgusega, siis olen kindel, et tema jaoks olid need tegelikult taastava jooksu tempos. Olulist jõuluhullust siiski (õnneks) ei kogenud, jõulupuu all oli küll kõrge kingihunnik, kuid enamalt jaolt olid need väga praktilised kingid. Ka kassidele-koertele oli jõulutaat kuuse alla pakid jätnud, mis loomakesi loomulikult kohutavalt rõõmustas. Ehk rohkemgi kui inimesi. Üllataval kombel olin ka mina jõuluvanal meeles, mis mind veidi kohmetuks tegi. Loomulikult ka ülitänulikuks, et leidub inimesi, kes teevad head ilma, et vastuteeneid ootaks.

Pärast 10päevast puhkust algas aga uus treeningtsükkel, kuid seekord veidi teisiti. Nimelt on mind juba pikalt plantar fasciatis vaevanud ning pidin eriti ettevaatlikult alustama. Treenisin palju veloergomeetril ja pisut ka basseinis (oleksin soovinud basseini palju rohkem kaustada, kuid lahtioleku ajad olid koolivaheaja tõttu limiteeritud). Õnneks sain New Mexico ülikooli spordihooneid tasuta kasutada ja ka nende treeningpersonali poole pöörduda. Jooksukilomeetreid kogunes 370,4, veloergomeetril veetsin 19h ja 18min, basseinivees 3h ja 5min. Tegin palju aeroobset tööd ja jooksuharjutusi nii tasasel kui nõlval, et ökonoomsust parandada. Kerelihaste harjutuis tegin iga päev ning 2-3 korda nädalas pikem tunniajane sessioon. Albuquerques on palju kohti, kus mitte asfaldil joosta. Veider väljendusviis, kuid see kirjeldab jooksuradu kõige paremini. Kuna tegemist on väga kuiva piirkonnaga, siis ka mullarajad on väga kõvad. Tundsin seda laagri lõpuks oma kivikõvades säärtes, mis ka plantar fasciatise olukorda just paremaks ei teinud. Enamuse sellest 370km kulutasid maja ligidal asuvat golfirada, kuid õnnestus ka Rio Grande jõge ääristaval looduskaitsealal asuvatel tasastel radadel joosta. Talvisel perioodil küll üsna ilmetu maastik, kuid kevad-suvi-sügisesel ajal kindlasti piltilus piirkond.

Ka treeningutevälisel ajal oli palju liikumist. Esimestel nädalatel jalgratta seljas poodi ning jõusaali, viimastel nädalatel jalutasime plaju, kuna minuga ühines Steven (samuti SF pikamaajooksja), kuid majas oli vaid üks jalgratas ning Albuquerque ühistransport on naeruväärne. Otsustasime paariks viimaseks päevaks auto rentida, et linna ligidal veidi ringi vaadata. Külastasime Sandia Mäe otsa viivat maailma pikimat õhutrammi (1600m->3200m) ning Indiaanlaste Kivigraveeringute Kaitseala, mille territooriumile ka 3 puhkavat vulkaani jääb. Siin mõned pildid:

Vaated trammi aknast. Sõit maailma äärele.

Üleval oli parajalt tuuline. Taustal mäesuusatajad, keda sooja kakaotassi tagant hubases restoranis pärast hommikust pikka krossi omamoodi kadestasime.

"Ameerika naeratus" vulkaani otsast!

Selline oli kogu maastik. Kuiv ja elutu.

Nüüd aga tagasi San Franciscos. Nagu külaliste kohta vahel öeldakse, et "Tore oli, et tulid, kuid veel parem, et ära läksid", siis võin ka oma laagri kokku võtta sõnadega "Olen õnnelik, et seda tegin, kuid veel õnnelikum, et tagasi olen". Hea on olla oma mugavustsoonis, kus kõik on tuttav ja teada. Lisaks on California osariik veidi südamelähedasem oma roheliste puude, mitmekülgse arhitektuuri ja aktiivsete eluviisidega inimestega. Ning loomulikult saan oma jalgade eest füsioterapeutide abiga veidi rohkem hoolt kanda.

Aastal 2012 (järjekord on ebaoluline):
1. kuulan rohkem oma keha ning ehk vähem oma mõistust, mis ilmselt lõputult jookseks;
2. kuulan rohkem endast targemaid inimesi ning tunnistan, et ma pole alati olukorra parim hindaja
3. kuulan rohkem oma lähedasi, kes mulle ju alati parimat on soovinud.