Eelmises postituses mainitud plantar fasciatis sai öösaapa abil põhimõtteliselt välja ravitud. Kes soovib sellest meetodist lähemalt teada, siis http://www.nightsplints.com/night_splints.php Põhimõtteliselt on tegu lahasega, mis pannakse jala otsa ööseks, et Plantar fascia't venituses hoida ning lõdvestada. Paljud inimesed ei kannata sellega magamist ning netokasu ei ületa unetuid öid, kuid minu puhul polnud probleemi: magasin nagu beebi ja tulemused olid märgata juba pärast paari ööd. Jaanuari lõpus ja veebruari alguses sain korralikult treenida ning saavutasin hea vormi. 11. veebruaril Univeristy of Washington sisehallis joostud 3000m näitas, et olen uuele tasemele jõudnud. 9.19 ning teadsin, et varu veel on. Plaanisime 3 nädalat hiljem taas samas kohas sama distantsi joosta, et NCAA finaali jõuda, kuigi 9.10, mis käesoleval aastal normatiiviks oli tundus ehk veidi käeulatusest väljas. Kuid mul oli usku. Vähemalt kuni nädal enne võistlust...
Staadionitreeningute jaoks kasutame üsna vana, kulunud ning kõva kattega avalikku staadioni. Aastast aastasse on see palju achillka probleeme põhjustanud, kuid ma ei osanud alguses midagi karta: tegin ka kõik soojendavad jooksuharjutused ja kiirendused harjumuspäraselt kattel, mitte murul. Achilleusega pole mul varem probleeme olnud, seega ei teadnud end ka hoida, kuigi oleks ju võinud. Seega teisipäeval enne võistlust tegime 5X(500/100/200), millest viimased 2 seeriat naelikutes, mis iseenesest oli suur kordaminek, kuid järgmisel päeval olin katki. Mõtlesin, et päevaks või paariks, kuid ei - siiamaani, mis on rohkem kui kuu aega. Võistlus küll võistlemata ei jäänud: uus isikliku rekordi parandus ja tubli 9.14, 43, mis jäi siiski 3 sekundi kaugusele viimasest NCAA kvalifitseerujast.
Pärast seda olen rohkem trikood ja ratturipükse, kui jooksutosse kandnud. Võiksin San Francisco ülikooli ilmselt ka ujumises esindada (meil ujumismeeskond puudub), kuna olen viimase kuu aja jooksul vähemalt 30km basseinis läbinud. Kuna aga peaaegu kõik aeroobse töö vormid peale jooksmise on vähem efektiivsed, peab neid tegema veidi pikemalt. Basseinitreeningud 90-120min, rattal (olenevalt, kas põhi- või teine treening) 45-90min + harjutused jooksu spetsiifilisele muskulatuurile, et toonust mitte kaotada. Paralleleselt olime igasugu erinevate ravimeetoditega üsna agressiivsed: massaaž, elektristimulatsioon, InterX, jää, venitused, ultraheli, põletikuvastased ravimid.
Kahjuks, aga suutis viiruhaigus mind kõige nõrgemal momendil tabada: paratamatult kogunes kogu selle aja jooksul stress ja negatiivsed mõtted, et mis siis saab, kui ei lähegi paremaks... Pikad treeningud, koolitöö ja närvipinge muutsid organismi immuunsüsteemi haavatavaks ning pühapäevast saadik olen gripiga põhimõtteliselt voodirežiimil. Ma pole ammu end nii kasutuna tundnud... Isegi kui ma proovin midagi produktiivset teha, siis ei tule sellest midagi välja, kuna ma ei jaksa tähelepanu kuigi pikalt ühele asjale koondada. Ei soovita isegi kõige tulisemale vaenlasele!
Et ikka positiivse noodiga lõpetada, siis siin on paar pilti kevadvaheajal ette võetud matkast Nisene Marks State Park'i:
Peaga peaaegu pilvedes.
Kas kasutad tallatugesid? Jooksjatel ikka kipuvad jalavõlvid ära madalduma ja achilleus on üsna esimene koht, mis saab sellest mõjutatud. Endal hakkasid mõlemad achilleuse kõõlused valu tegema 2006, ootasin üsna kaua ja läks aina hullemaks, 2007 tegin tallad, peale seda pole see probleem enam tunda andnud. sarnaseid kogemusi on ka sõpradel olnud. Tallad lasin teha Tallinnas http://www.ortoosikeskus.ee/index.php?page=96
ReplyDeleteaga ka nt Tatu Ülikooli kliinikumis tehakse sarnast asja. Kui seni pole kasutanud, siis tasub proovida.