Jaanuari keskpaigast, millest viimane postitus pärineb, on ootamatult saanud märtsi lõpp. Vahepeal on palju vett merre voolanud ning kindlasti tapab kõiki minu blogi lugejaid põnevus, mis minu elus vahepeal toimunud on. Just seetõttu, et nõnda palju toimunud on, pole olnud aega maha istuda ja kirjutada. Kuid nagu vanasõna ütleb (tegijal ikka juhtub) nii juhtus ka minul, et olen üheaegselt nii vigastatud kui korralikult haige.
Eelmises postituses mainitud plantar fasciatis sai öösaapa abil põhimõtteliselt välja ravitud. Kes soovib sellest meetodist lähemalt teada, siis http://www.nightsplints.com/night_splints.php Põhimõtteliselt on tegu lahasega, mis pannakse jala otsa ööseks, et Plantar fascia't venituses hoida ning lõdvestada. Paljud inimesed ei kannata sellega magamist ning netokasu ei ületa unetuid öid, kuid minu puhul polnud probleemi: magasin nagu beebi ja tulemused olid märgata juba pärast paari ööd. Jaanuari lõpus ja veebruari alguses sain korralikult treenida ning saavutasin hea vormi. 11. veebruaril Univeristy of Washington sisehallis joostud 3000m näitas, et olen uuele tasemele jõudnud. 9.19 ning teadsin, et varu veel on. Plaanisime 3 nädalat hiljem taas samas kohas sama distantsi joosta, et NCAA finaali jõuda, kuigi 9.10, mis käesoleval aastal normatiiviks oli tundus ehk veidi käeulatusest väljas. Kuid mul oli usku. Vähemalt kuni nädal enne võistlust...
Staadionitreeningute jaoks kasutame üsna vana, kulunud ning kõva kattega avalikku staadioni. Aastast aastasse on see palju achillka probleeme põhjustanud, kuid ma ei osanud alguses midagi karta: tegin ka kõik soojendavad jooksuharjutused ja kiirendused harjumuspäraselt kattel, mitte murul. Achilleusega pole mul varem probleeme olnud, seega ei teadnud end ka hoida, kuigi oleks ju võinud. Seega teisipäeval enne võistlust tegime 5X(500/100/200), millest viimased 2 seeriat naelikutes, mis iseenesest oli suur kordaminek, kuid järgmisel päeval olin katki. Mõtlesin, et päevaks või paariks, kuid ei - siiamaani, mis on rohkem kui kuu aega. Võistlus küll võistlemata ei jäänud: uus isikliku rekordi parandus ja tubli 9.14, 43, mis jäi siiski 3 sekundi kaugusele viimasest NCAA kvalifitseerujast.
Pärast seda olen rohkem trikood ja ratturipükse, kui jooksutosse kandnud. Võiksin San Francisco ülikooli ilmselt ka ujumises esindada (meil ujumismeeskond puudub), kuna olen viimase kuu aja jooksul vähemalt 30km basseinis läbinud. Kuna aga peaaegu kõik aeroobse töö vormid peale jooksmise on vähem efektiivsed, peab neid tegema veidi pikemalt. Basseinitreeningud 90-120min, rattal (olenevalt, kas põhi- või teine treening) 45-90min + harjutused jooksu spetsiifilisele muskulatuurile, et toonust mitte kaotada. Paralleleselt olime igasugu erinevate ravimeetoditega üsna agressiivsed: massaaž, elektristimulatsioon, InterX, jää, venitused, ultraheli, põletikuvastased ravimid.
Kahjuks, aga suutis viiruhaigus mind kõige nõrgemal momendil tabada: paratamatult kogunes kogu selle aja jooksul stress ja negatiivsed mõtted, et mis siis saab, kui ei lähegi paremaks... Pikad treeningud, koolitöö ja närvipinge muutsid organismi immuunsüsteemi haavatavaks ning pühapäevast saadik olen gripiga põhimõtteliselt voodirežiimil. Ma pole ammu end nii kasutuna tundnud... Isegi kui ma proovin midagi produktiivset teha, siis ei tule sellest midagi välja, kuna ma ei jaksa tähelepanu kuigi pikalt ühele asjale koondada. Ei soovita isegi kõige tulisemale vaenlasele!
Et ikka positiivse noodiga lõpetada, siis siin on paar pilti kevadvaheajal ette võetud matkast Nisene Marks State Park'i:
Peaga peaaegu pilvedes.
Steven Viie Sõrme Joa juures
Lõuna Loma Pieta Maavärina epitsentris
Kõrgemal paistab päike heledamini ehk aegajalt sai sooja ka :)
Tehke endale teene ja ärge haigeks jääge!
Parimate soovidega,
Laura
