Viimased nädalad, II osa.

Viimasest postitusest on möödas juba rohkem kui mõned nädalad. Kirjasulg ei ole just kuigi libedalt jooksnud, kuid seda viga annab parandada. Üritan teha lühikokkuvõtte viimasest kuust alustates umbes sealt, kus viimati pooleli jäin. Niisiis, veidi pärast seda ebameeldivat vahejuhtumit passi ja muu varandusega sõitsin Sloveeniasse Euroopa Krossijooksu Meistrivõistlustele, kus oma hooaja lõpetasin. Treeningud sujusid väga hästi ja tundsin, et olen hoolimata pikast hooajast elu parimas vormis. Kuna suvise ja sügisese võistlusperioodi vahel olulist puhkust polnud ja olin põhimõtteliselt maikuust jutti hooaja rütmis elanud, siis hakkas mu keha väikeste signaalidena väsimusest märku andma. Peas aga tiksus, et viimane pingutus ja siis saan veidi lõdvestuda. EM loen positiivseks. Eesmärk oli joosta esikümnesse ning hooaja parim aeg, läks siiski veidi teisiti. 11. koht ajaga 20.31, mis jääb 8 sekundit Lääneranniku Konverentsil joostud ajale alla. Kaotus võitjale veidi üle poole minuti. Ajavahega olin 3-4 päevaga ilusti kohanenud ning see oligi ilmselt suurim õppetund, mis sellest võistlusreisist kõrva taha panna. Siinkohal pean Eesti Kergejõustikuliitu tänama, kes reisi ja elamiskulud kattis. Paljude jooksjate jaoks on Murdmaajooks teisejärguline ning tiitlivõistlused ebameeldival ajal staadionihooaja ettevalmistust arvestades, kuid minu jaoks oli see hea vahepunkt, kus omavanuste Euroopa parimate jooksjatega mõõtu võtta ning taset võrrelda. Usun, et olen eelmise aastaga võrreldes neile suure sammu lähemale astunud.

Nädal enne võistlusi, reisi ajal ning vahetult pärast oli vaja ka semestri lõpetamisega tegeleda ning eksamid/kirjatööd sooritada/tähtaegadeks esitada. Ka esimese akadeemilise hooaja Ameerikas võib edukaks lugeda: keskmine hinne 3.93 (4 palli skaalas). Ka järgmine semester tõotab ainete poolest sama huvitav ja nauditav tulla, loodan, et ka sama edukas.

Paljude "esimeste" hulgas käisin pühade ajal esimest korda balletti vaatamas: jõuluklassika "Pähklipureja" San Francisco Balleti Kompanii esituses. Hingetuks võtvalt ilus etendus, majesteetlik saal ja hea seltskond tegid elamuse unustamatuks. Sama hingetuks võttev pileti hind oli igat sendti väärt.

17. detsembril sõitsin kuuks ajaks New Mexicosse, Albuquerquesse (1600m) mäestikulaagrisse. Eesmärgiks oli esilagu kõrgusega harjuda, puhata ning siis aeroobsete baastreeningutega alustada. Elasin koos mitmete pikamaajooksjatega, kellest üks oli niivõrd külalislahke, et kutsus mind oma perega Santa Fe'sse (2100m) jõule veetma. Tema 62 aastane isa jookseb maratone ning temaga õnnestus paar krossi kaasa teha. Kuna mina alles kohanesin kõrgusega, siis olen kindel, et tema jaoks olid need tegelikult taastava jooksu tempos. Olulist jõuluhullust siiski (õnneks) ei kogenud, jõulupuu all oli küll kõrge kingihunnik, kuid enamalt jaolt olid need väga praktilised kingid. Ka kassidele-koertele oli jõulutaat kuuse alla pakid jätnud, mis loomakesi loomulikult kohutavalt rõõmustas. Ehk rohkemgi kui inimesi. Üllataval kombel olin ka mina jõuluvanal meeles, mis mind veidi kohmetuks tegi. Loomulikult ka ülitänulikuks, et leidub inimesi, kes teevad head ilma, et vastuteeneid ootaks.

Pärast 10päevast puhkust algas aga uus treeningtsükkel, kuid seekord veidi teisiti. Nimelt on mind juba pikalt plantar fasciatis vaevanud ning pidin eriti ettevaatlikult alustama. Treenisin palju veloergomeetril ja pisut ka basseinis (oleksin soovinud basseini palju rohkem kaustada, kuid lahtioleku ajad olid koolivaheaja tõttu limiteeritud). Õnneks sain New Mexico ülikooli spordihooneid tasuta kasutada ja ka nende treeningpersonali poole pöörduda. Jooksukilomeetreid kogunes 370,4, veloergomeetril veetsin 19h ja 18min, basseinivees 3h ja 5min. Tegin palju aeroobset tööd ja jooksuharjutusi nii tasasel kui nõlval, et ökonoomsust parandada. Kerelihaste harjutuis tegin iga päev ning 2-3 korda nädalas pikem tunniajane sessioon. Albuquerques on palju kohti, kus mitte asfaldil joosta. Veider väljendusviis, kuid see kirjeldab jooksuradu kõige paremini. Kuna tegemist on väga kuiva piirkonnaga, siis ka mullarajad on väga kõvad. Tundsin seda laagri lõpuks oma kivikõvades säärtes, mis ka plantar fasciatise olukorda just paremaks ei teinud. Enamuse sellest 370km kulutasid maja ligidal asuvat golfirada, kuid õnnestus ka Rio Grande jõge ääristaval looduskaitsealal asuvatel tasastel radadel joosta. Talvisel perioodil küll üsna ilmetu maastik, kuid kevad-suvi-sügisesel ajal kindlasti piltilus piirkond.

Ka treeningutevälisel ajal oli palju liikumist. Esimestel nädalatel jalgratta seljas poodi ning jõusaali, viimastel nädalatel jalutasime plaju, kuna minuga ühines Steven (samuti SF pikamaajooksja), kuid majas oli vaid üks jalgratas ning Albuquerque ühistransport on naeruväärne. Otsustasime paariks viimaseks päevaks auto rentida, et linna ligidal veidi ringi vaadata. Külastasime Sandia Mäe otsa viivat maailma pikimat õhutrammi (1600m->3200m) ning Indiaanlaste Kivigraveeringute Kaitseala, mille territooriumile ka 3 puhkavat vulkaani jääb. Siin mõned pildid:

Vaated trammi aknast. Sõit maailma äärele.

Üleval oli parajalt tuuline. Taustal mäesuusatajad, keda sooja kakaotassi tagant hubases restoranis pärast hommikust pikka krossi omamoodi kadestasime.

"Ameerika naeratus" vulkaani otsast!

Selline oli kogu maastik. Kuiv ja elutu.

Nüüd aga tagasi San Franciscos. Nagu külaliste kohta vahel öeldakse, et "Tore oli, et tulid, kuid veel parem, et ära läksid", siis võin ka oma laagri kokku võtta sõnadega "Olen õnnelik, et seda tegin, kuid veel õnnelikum, et tagasi olen". Hea on olla oma mugavustsoonis, kus kõik on tuttav ja teada. Lisaks on California osariik veidi südamelähedasem oma roheliste puude, mitmekülgse arhitektuuri ja aktiivsete eluviisidega inimestega. Ning loomulikult saan oma jalgade eest füsioterapeutide abiga veidi rohkem hoolt kanda.

Aastal 2012 (järjekord on ebaoluline):
1. kuulan rohkem oma keha ning ehk vähem oma mõistust, mis ilmselt lõputult jookseks;
2. kuulan rohkem endast targemaid inimesi ning tunnistan, et ma pole alati olukorra parim hindaja
3. kuulan rohkem oma lähedasi, kes mulle ju alati parimat on soovinud.