Tere!
Taaskord postitus üle pika aja. Iga kord mõtlen, et pean end käsile võtma ja tihedamini siia kirjutama, kuid alati tuleb midagi ette. Pärast viimast postitust on päris palju juhtunud: nii head kui halba, kuid kõik on millekski vajalik ning usun, et lõppkokkuvõttes on kõigel positiivne alatoon.
Alustan algusest (tegelikult eelmise postituse lõpust). NCAA meistrivõistlusest taastus mu keha ülehelikiirusel, kui jooks oli esmaspäeval, siis juba kolmapäeval tegin 200m lõike poril/murul 35-33 sekundiga ja absoluutselt lendamise tunne oli. Arutasime treeneritega kuidas positiivne emotsioon füüsist mõjutab. Pärast regionaalseid meistrivõistlusi, mis minu jaoks nii vaimselt kui füüsiliselt väga koormavad olid, vajasin vähemalt pool nädalat, et jooksumõnu tagasi saada. Seekord olin aga tulemusest innustunud ning teadsin, et kui veel kolm nädalat vormi ja värskust hoida suudan, siis võin Eesti eest väga hästi joosta.
Treeningud sujusid tagasilöökideta hoolimata sellest, et kogu ülejäänud naiskond lõpetas hooaja NCAA-ga ning pidin treenimist peamiselt üksi jätkama. Aga olgem ausad, see olukord pole mulle võõras, kuna tegin seda Eestis kogu aeg. Aeg-ajalt ühines minuga Torrey, üks vabatahtlikest treeneritest, kes on väga meeldiv treeningpartner. Päev pärast Tänupühi tegin temaga Oaklandis miili kordusi ning tunne oli hea. Ei tema ega mina polnud seal kunagi intervall-treeningut teinud ning leidsime, et tegelikult pole see selleks mitte paha koht. Parkimisplats on ligidal ning miiline ring puhtalt pehme mullakattega. See parkimisplats oli aga hunt lambakarvas. Kuna olin paar eelmist päeva Tänupühade tõttu ühe sõbra juures veetnud, oli mul pühimõtteliselt kogu mu Ameerika varandus seljakotiga kaasas: arvuti, kaamera, mälupulk, rahakott. Lisaks veel loomulikult vahetusriided, jalanõud, spordivarustus. Ja ka pass, kuna koolis oli vaja mingitele tähtsatele paberitele passikoopia lisada. Kogu see varandus jäi loomulikult autosse. Lõdvestusjooksu lõpetades avastasime, et keegi kuri inimene oli minu asju himustades kõrvalistuja akna sisse löönud ning kottidega nelja tuule poole kadunud. Otsisime ümbruskonna prügikastid ja põõsaalused läbi, kuid edutult. Esialgu ei saanud ma olukorra tõsidusest täielikult aru, kuid tasapisi jõudis see mu teadvusesse ning mind tabas paanika. Minu Euroopa reis sattus väga suure kahtluse alla, kuna passiga koos kadus ka viisa ning riiki sisenedes saadud I-94, mis on üks lõpututest vormidest, mida Ameerika piiri ületades täita tuleb, kuid hädavajalik korduvaks riiki sisenemiseks. Ajastus oli kergelt öeldes "täiuslik": Tänupühad vastu nädalavahetust, seega polnud mingit lootustki Ameeikas mingeid asju ajada. Kuna Eestis on öö kui meil on päev, siis ajasin Harry Lembergi ja oma ema väga ebameeldival kellaajal üles (see, kuidas ma nendega ühenduse sain on juba omaette lugu, kuna mu Ameerika telefon pole võimeline rahvusvahelisi kõnesid tegema, Eesti telefoni aku oli tühi, laadija aga spordihoones ning kõige tipuks kaart, millega sinna sisse pääsega varaste käes) ja panin nad tööle. Ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mul on sellised inimesed, kes ka varajasele kellaajale väga kannatlikult mu mured ära kuulasid ja nõu andsid. Tol hetkel tundus mulle, et olen õnnetuim inimene maailmas. Kuid ma ei kaotanud hetkekski lootust. See võib lapsikuna tunduda, aga teate seda tunnet enne magamajäämist, kui uni seguneb reaalsusega ja pähe tulevad igasugu veidrad mõtted. Tol õhtul torgatas mulle miskipärast selline idee pähe, et kui ma suunan kogu oma energia usku, et varastel on vähekenegi südametunnistust ning nad jätavad mu passi kuskile, kus mõni hea inimene selle leida võiks ja ehk mulle ka tagastaks. Ei tundu just väga tõenäoline, eks. Aga nii uskumatu kui see ka ei tundu, just nii ka läks! Pühapäeval sai mu treener kõne, et keegi jättis mu passi, tühja rahakoti ja koolipäeviku jalanõudekotiga mingisse kirikusse. Esmaspäeval olid need asjad juba ringiga tagasi minu käes. Kõik muud asjad on lihtsasti asendatavad, kuid ilma passita polnud mul absoluutselt mingit isikut tõendavat dokumenti. Tol hetkel tundus, et sain oma identiteedi tagasi! Ja olin jällegi kindel, et saan nädala pärast Sloveeniasse Murdmaajooksu EM-ile sõita.
Jätkub....
PS! Pühadetervitused Albuquerquest (pilt ei ole minu tehtud, mu kaamera läks ka asjadega kaduma)!
