Selle nädala suurimad emotsioonid on ikka vast alanud Olümpiaga seotud. Reedene avatseremoonia oli kahtlemata võimas, kuid oli ikka tükk tegu, et kella 23-ni üleval püsida. Tunnikese jagu jaksasin vaadata ka, kuid siis võttis küll Une-Mati minu üle võimust. Laupäeval kordas seda erinevatel kanalitel, kuid päevast aega ei raatsi televiisori ette eriti ohverdada. Minu San Francisco Ülikooli endine naiskonna kaaslane Hayley Nicole Nemra kandis Marshalli Saarte lippu siiski kuuldavasti suure uhkusega. Väikese saareriigi ainsa naissportlasena anti talle Wild Card ning ta saab vähemalt 800m eeljooksudes maailma parimatega rinda pista.
Mulle endale meeldib ka mõelda, et tegelen olümpiaettevalmistusega. Seda siis küll 2016. aasta Rio mängudeks. Nii tähtsust täis olengi. Eesmärgid pidavat ju kõrged olema. Mõned aastad on veel aega, kuid rakurss on nii seatud.
Kui eelmise nädala rekord oli 35 minutit, siis sel nädalal on toimunud tervelt 43% kasv. Protsentuaalselt uhke, kuid 50 minutit on küll suhteliselt hädine tavapärase 90 minutilise pika krossi kõrval. Nädala esimesel poolel sain ka ühe kasvava kiirusega tempoka ka vöö alla, laupäeval kerged kiirendused 5000m tempos, seega kokkuvõttes polegi kõige nigelam nädal olnud. Pärast tempokat oli jalad loomulikult hea mitu päeva hellad. Treeninud olen varahommikuti, kuna esmaspäevast reedeni toimus zooloogia välipraktikumi selgrootute osa ning kella 10-st 17-ni tuli putukaid püüda ning orki ajada ning nädalavahetus on sporditegemist ebsoluutselt mitte soosivalt soe olnud. Pedja jõgi on aga meeldivalt jahutav ning kolm-neli korda päevas saab seal ka paarsada meetrit jahutuseks ujuda.
Jõudke siis olümpia jälgimise vahepeal ka metsa seenile-marjule!
Sunday, July 29, 2012
Thursday, July 26, 2012
Puugile mure
Suure suuga sai sõpradele ja perekonnale lubatud, et hakkan igal pühapäeval eelnenud nädala kohta siia blogisse kokkuvõtteid tegema. Suvel peaks harjumuse sisse harjutama, et sügisel San Franciscosse naastes rutiin sees oleks, sest põhiliselt saigi see leht ju loodud selleks, et kajastada enda tegemisi lombi taga. Kuid nii nagu igal reeglil on erandid, siis jäi sel pühapäeval see ülioluline toiming tegemata. Nüüd juba neljapäev käes ning võiks juba nagu selle nädala kohta kirjutada, kuid milleks rutata asjust ette.
Vahemikus 16. - 22. juuli toimus jällegi progress jooksuradadel. Kui nüüd kuulsate inimeste sõnu veidi kasutada, siis võiks lausa öelda, et väike samm inimkonna jaoks, kuid suur samm minu jaoks. Esmaspäeval 20 minutit; teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval 30 minutit ja laupäeval koguni 35 minutit jutti! Hoolimata sellest, et olen vigastusest möödunud nädalate jooksul küllaltki palju aeroobset trenni teinud, on jooksmise taasalustamine päris raske olnud. Igal alal on paratamatult oma spetsiifika ning ükskõik kui palju basseinis vett tallata või rattaga pedaalida, siis uskumatu, aga jookmist saab ikka vaid jooksmisega treenida. Hüppemoment, mis tekib kui kaks jalga korraga õhus on, muudab selle spordiala kehale eriti koormavaks, kuna maandumisel tuleb lihastel-liigestel mitmekordne keharaskus ära amortiseerida ning veel järgmisekski sammuks hoogu anda. Hetkel tegelengi lihtsalt üksikute krosside tasapisi pikendamisega, lõikude või intervall-treeningute peale on vara mõelda. Või noh, mõelda ju võib, kuid tegutsemisega peab ettevaatlik olema. Järgmisel nädalal võiks ilmselt kiirendustega jalga proovida. Ptüi-ptüi-ptüi, kuid siiani on jalg üsna hästi pidanud. Enne jooksu olen veel viimaseid kordi käinud ultrahelis, massööri soovitusel capsicamiga määrinud ning vahetult enne kümmekond erinevat soojendavat jooksuharjutust teinud (tasapisi igal päeval rohkem hüplemisi). Põletikuvastase rohu kuur kestab veel umbes pool kuud, eks ka see annab oma efekti. Ära kipuvad väsima reie tagumised ja muidugi ka säärelihased ning mis kõige veidram, olen juba varasemast ajast tähele pannud, et põhilised pinged kogunevad põlve taha nende lihaste kinnituskohtadesse, kust neid on ka keeruline välja venitada. Viimasega olen ka üsna aktiivselt tegelenud. Kuna pärast treeninguid tunnen, et lihased on iga kord nagu kerges šokis olnud, siis olen pikemad venitussessioonid õhtuks, enne uneaega jätnud, mis on üsna mõnus. Higise kehaga väljas olles võib siin Eesti kehva suusailmaga suves kohati isegi jahe hakata, rääkimata igasugu mutukatest, kes soolase naha peale eriti maiad on. See veel puuduks, et keset suve haigeks jääks. Pärast ühte treeningut Uus-Ihaste metsas leidsin sellesama problemaatilise parema jala Achilka siseküljelt puugi. Oli end küll juba kergelt sisse imenud, aga õnnestus oma jõududega hakkama saada ja ta sealt ühes tükis välja tõmmata. Kaua ta seal ilmselt polnud jõudnud minu kulul elada, aga ehk jõudis ta sealt mure-mahlad enda sisse imeda. Ei tahaks küll, et vaesel loomakesel oma Achilleuse või pöiaga muresid tekiks, kuid ei teagi, kui palju selline väikene üldse valu tunneb. Aga tal on ju 5 teist jalga varnast võtta, mul ainult üks ja seegi pahem.
Järgmises postituses siis jooksva nädala kokkuvõte. Loodan ikka häid uudiseid edastada!
Vahemikus 16. - 22. juuli toimus jällegi progress jooksuradadel. Kui nüüd kuulsate inimeste sõnu veidi kasutada, siis võiks lausa öelda, et väike samm inimkonna jaoks, kuid suur samm minu jaoks. Esmaspäeval 20 minutit; teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval 30 minutit ja laupäeval koguni 35 minutit jutti! Hoolimata sellest, et olen vigastusest möödunud nädalate jooksul küllaltki palju aeroobset trenni teinud, on jooksmise taasalustamine päris raske olnud. Igal alal on paratamatult oma spetsiifika ning ükskõik kui palju basseinis vett tallata või rattaga pedaalida, siis uskumatu, aga jookmist saab ikka vaid jooksmisega treenida. Hüppemoment, mis tekib kui kaks jalga korraga õhus on, muudab selle spordiala kehale eriti koormavaks, kuna maandumisel tuleb lihastel-liigestel mitmekordne keharaskus ära amortiseerida ning veel järgmisekski sammuks hoogu anda. Hetkel tegelengi lihtsalt üksikute krosside tasapisi pikendamisega, lõikude või intervall-treeningute peale on vara mõelda. Või noh, mõelda ju võib, kuid tegutsemisega peab ettevaatlik olema. Järgmisel nädalal võiks ilmselt kiirendustega jalga proovida. Ptüi-ptüi-ptüi, kuid siiani on jalg üsna hästi pidanud. Enne jooksu olen veel viimaseid kordi käinud ultrahelis, massööri soovitusel capsicamiga määrinud ning vahetult enne kümmekond erinevat soojendavat jooksuharjutust teinud (tasapisi igal päeval rohkem hüplemisi). Põletikuvastase rohu kuur kestab veel umbes pool kuud, eks ka see annab oma efekti. Ära kipuvad väsima reie tagumised ja muidugi ka säärelihased ning mis kõige veidram, olen juba varasemast ajast tähele pannud, et põhilised pinged kogunevad põlve taha nende lihaste kinnituskohtadesse, kust neid on ka keeruline välja venitada. Viimasega olen ka üsna aktiivselt tegelenud. Kuna pärast treeninguid tunnen, et lihased on iga kord nagu kerges šokis olnud, siis olen pikemad venitussessioonid õhtuks, enne uneaega jätnud, mis on üsna mõnus. Higise kehaga väljas olles võib siin Eesti kehva suusailmaga suves kohati isegi jahe hakata, rääkimata igasugu mutukatest, kes soolase naha peale eriti maiad on. See veel puuduks, et keset suve haigeks jääks. Pärast ühte treeningut Uus-Ihaste metsas leidsin sellesama problemaatilise parema jala Achilka siseküljelt puugi. Oli end küll juba kergelt sisse imenud, aga õnnestus oma jõududega hakkama saada ja ta sealt ühes tükis välja tõmmata. Kaua ta seal ilmselt polnud jõudnud minu kulul elada, aga ehk jõudis ta sealt mure-mahlad enda sisse imeda. Ei tahaks küll, et vaesel loomakesel oma Achilleuse või pöiaga muresid tekiks, kuid ei teagi, kui palju selline väikene üldse valu tunneb. Aga tal on ju 5 teist jalga varnast võtta, mul ainult üks ja seegi pahem.
Järgmises postituses siis jooksva nädala kokkuvõte. Loodan ikka häid uudiseid edastada!
Sunday, July 15, 2012
Selgrood
Suve selgroog on nüüd murtud, ööd hakkavad jälle pimedamaks minema ning õuna-aeg polegi enam teab mis kaugel. Kuigi omal aias küll ükski õunapuu sellel aastal vilju ei kanna. Loodetavasti ei kehti üle-aastane seaduspärasus jooksurindel ning sügisene krossijooksu hooaeg kannab samamoodi vilja nagu eelmisel aastal. Kui mõni jälgija on imestanud, et miks ma pole Eestis suvehooajal võistelnud ega koduses konkurentsis kevadel üldse mitte kehvasti alanud hooaega jätkanud, siis igasugu eelarvamuste vältimiseks võin tunnistada, et see ei tulenenud sellest, et oleksin Ameerikas uhkeks kätte ära läinud. Vastupidi, oleksin väga soovinud oma vormi kodupubliku ees realiseerida. Keha aga arvas vastupidi. Nädal enne viimast võistlust, 20. mai paiku otsustas minu parema jala suure varba painutaja, et misk talle ei meeldi ning hakkas kanna knnituskoha juurest tunda andma. NCAA Regionaalsed meistrivõistlused aga ei ole koht, kus sportlane kergekäeliselt otsalemisest loobuda otsustab ning nii püüdsin minagi ikka viimase minutini vauvaigistite ja teipimise, elektrilise stimulatsiooni ja jäävannidega, külma-kuuma vaheldumise ja kõige muu mõeldavaga jala enda pilli järgi tantsima panna. Aga tundub, et sellel lihasel on sama tugev iseloom kui minul ehk kui midagi on pähe pugenud, siis sellest lahti ütlemiseks tuleb ikka väga mõjuvalt meelitada. Ju ma siis ei meelitanud piisavalt ning 26. mail võistluse ajal toimus lihases osaline rebend. Lõpuni jäi loomulikult jooksmata ja NCAA Meistrivõistlustele kvalifitserumata, kuigi oma jooksus oleks mul olnud päris suured žansid. Aga olekspoleks-maailm on üks kuri koht, kuhu ei soovita kellelgi sattuda.
Mõned päevad hiljem tehtud MRT näitas, et olukord ei ole lootusetu ning prognoositud paranemine ei peaks üle paari nädala aega võtma. Aga peaks-maailm on umbes sama kole koht kui olekspoleks-maailm. Prognoos oli ilmselgelt optimistlik. Arvestades nende arstide staaži ehk liigagi. 6. juunil koju saabudes mõtlesin, et ehk õnnestub kodumaa pinnaga jalg ära meelitada, kuid esimese jooksusammu ilma terava valuta sain teha alles 9. juulil. Vahepeal on mind oma nõuannetega aidanud sprdiarst Agnes Mägi ja traumatoloog Madis Rahu (kusjuures veel puhkuse ajast), ning suureks toeks ja ideede-genereerijateks on olnud treener Harry Lemberg ning massöör Jüri Mälk.
Miks ma ütlen suureks toeks? Omast kogemusestki tean, et kõrvaltvaadates tunduvad sportlaste vigastused tihtipeale tühised. No mis see suure varba painutaja ikka on, mingi väike lihas seal pöia sees teeb vähe valu, kannata ära! Sportlane peaks ju valuga harjunud olema. Tõsi. Sportlane on harjunud laktaati täis poolkrampis lihsega veel endast viimast pingutust andma või, mis veel hullem, sellele pingutusele järgneval päeval kangete jalgadega tunniajast hommikujooksu tegema. Kuid seda saab teha vaid siis, kuid masin on õlitatud ja töökorras. Jalgratas ei sõida ka hästi, kui kõik kodarad olemas või õigesti rihitud või pole. See suure varba painutaja on just nagu rattakodar, kui see õigesti oma ülesannet ei täida, hakkab inimkeha muude lihastega kompenseerima või ratas kaheksasse sõitma. Senikaua, kuni minu masin aga paranduses oli/on, siis tuli muid variante leida, kuidas toonust ning aeroobsust säilitada. Sain kõigile Aura veekeskuse töötajatele ja TÜ Spordihoone administraatoritele nägupidi tuttavaks. Ujumine, veesjooks, rattasõit ning hiljem elliptiline trenažöör said minu igapäevasteks kaaslasteks. Ja nii nädalate kaupa. Päikest nägin vähe, kuna väiksema mõju tõttu venisid treeningud kuni 2h pikkusteks. Ja nii ikka 2 korda päevas. Kevadel olin ju samas seisus olnud ning teadsin, et selline periood nõuab pühendumist ja positiivset suhtumist, millest mul puudust polnud. Hoolimata konstantsest kloori lõhnast kehal ja juustel teadsin, et see teenib õiget eesmärki. Mida aga ei juhtunud oli oodatud paranemine. Seal saidki suureks julgustajaks ja abimeesteks Harry ja Jüri, kes andsid nõu ja otsisid erinevaid variante, mida katsetada. Katsetasime siis 7-päevast täielikku puhkust, mil proovisin oma paranemise kinnisideest vabaneda ja vaid mittetreeningulise eesmärgi nimel liigutada. See mõjus. Lõpuks.
Nüüd olen veidi üle nädala jälle treeninud ning 5 treeningkorral ka õnnestunult jooksuliigutusi teinud. Esialgu küll 4X5min, 3X8min ja 2X10min, kuid asi seegi. Usun, et eelmise nädalaga sai lisaks suve selgroole ka vigastuse selgroog murtud ning siit saab vaid paremuse poole minna.
"We choose to go to the moon this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard, because that goal will serve to organize and measure the best of our energies and skills, because that challenge is one that we are willing to accept, one we are unwilling to postpone, and one which we intend to win, and the others, too." JFK
Kuul käimise jätan teistele, kuid muid eesmärke pole ma nõus edasi lükkama.
Jällekirjutamiseni,
Laura
Mõned päevad hiljem tehtud MRT näitas, et olukord ei ole lootusetu ning prognoositud paranemine ei peaks üle paari nädala aega võtma. Aga peaks-maailm on umbes sama kole koht kui olekspoleks-maailm. Prognoos oli ilmselgelt optimistlik. Arvestades nende arstide staaži ehk liigagi. 6. juunil koju saabudes mõtlesin, et ehk õnnestub kodumaa pinnaga jalg ära meelitada, kuid esimese jooksusammu ilma terava valuta sain teha alles 9. juulil. Vahepeal on mind oma nõuannetega aidanud sprdiarst Agnes Mägi ja traumatoloog Madis Rahu (kusjuures veel puhkuse ajast), ning suureks toeks ja ideede-genereerijateks on olnud treener Harry Lemberg ning massöör Jüri Mälk.
Miks ma ütlen suureks toeks? Omast kogemusestki tean, et kõrvaltvaadates tunduvad sportlaste vigastused tihtipeale tühised. No mis see suure varba painutaja ikka on, mingi väike lihas seal pöia sees teeb vähe valu, kannata ära! Sportlane peaks ju valuga harjunud olema. Tõsi. Sportlane on harjunud laktaati täis poolkrampis lihsega veel endast viimast pingutust andma või, mis veel hullem, sellele pingutusele järgneval päeval kangete jalgadega tunniajast hommikujooksu tegema. Kuid seda saab teha vaid siis, kuid masin on õlitatud ja töökorras. Jalgratas ei sõida ka hästi, kui kõik kodarad olemas või õigesti rihitud või pole. See suure varba painutaja on just nagu rattakodar, kui see õigesti oma ülesannet ei täida, hakkab inimkeha muude lihastega kompenseerima või ratas kaheksasse sõitma. Senikaua, kuni minu masin aga paranduses oli/on, siis tuli muid variante leida, kuidas toonust ning aeroobsust säilitada. Sain kõigile Aura veekeskuse töötajatele ja TÜ Spordihoone administraatoritele nägupidi tuttavaks. Ujumine, veesjooks, rattasõit ning hiljem elliptiline trenažöör said minu igapäevasteks kaaslasteks. Ja nii nädalate kaupa. Päikest nägin vähe, kuna väiksema mõju tõttu venisid treeningud kuni 2h pikkusteks. Ja nii ikka 2 korda päevas. Kevadel olin ju samas seisus olnud ning teadsin, et selline periood nõuab pühendumist ja positiivset suhtumist, millest mul puudust polnud. Hoolimata konstantsest kloori lõhnast kehal ja juustel teadsin, et see teenib õiget eesmärki. Mida aga ei juhtunud oli oodatud paranemine. Seal saidki suureks julgustajaks ja abimeesteks Harry ja Jüri, kes andsid nõu ja otsisid erinevaid variante, mida katsetada. Katsetasime siis 7-päevast täielikku puhkust, mil proovisin oma paranemise kinnisideest vabaneda ja vaid mittetreeningulise eesmärgi nimel liigutada. See mõjus. Lõpuks.
Nüüd olen veidi üle nädala jälle treeninud ning 5 treeningkorral ka õnnestunult jooksuliigutusi teinud. Esialgu küll 4X5min, 3X8min ja 2X10min, kuid asi seegi. Usun, et eelmise nädalaga sai lisaks suve selgroole ka vigastuse selgroog murtud ning siit saab vaid paremuse poole minna.
"We choose to go to the moon this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard, because that goal will serve to organize and measure the best of our energies and skills, because that challenge is one that we are willing to accept, one we are unwilling to postpone, and one which we intend to win, and the others, too." JFK
Kuul käimise jätan teistele, kuid muid eesmärke pole ma nõus edasi lükkama.
Jällekirjutamiseni,
Laura
Subscribe to:
Posts (Atom)