Selle nädala suurimad emotsioonid on ikka vast alanud Olümpiaga seotud. Reedene avatseremoonia oli kahtlemata võimas, kuid oli ikka tükk tegu, et kella 23-ni üleval püsida. Tunnikese jagu jaksasin vaadata ka, kuid siis võttis küll Une-Mati minu üle võimust. Laupäeval kordas seda erinevatel kanalitel, kuid päevast aega ei raatsi televiisori ette eriti ohverdada. Minu San Francisco Ülikooli endine naiskonna kaaslane Hayley Nicole Nemra kandis Marshalli Saarte lippu siiski kuuldavasti suure uhkusega. Väikese saareriigi ainsa naissportlasena anti talle Wild Card ning ta saab vähemalt 800m eeljooksudes maailma parimatega rinda pista.
Mulle endale meeldib ka mõelda, et tegelen olümpiaettevalmistusega. Seda siis küll 2016. aasta Rio mängudeks. Nii tähtsust täis olengi. Eesmärgid pidavat ju kõrged olema. Mõned aastad on veel aega, kuid rakurss on nii seatud.
Kui eelmise nädala rekord oli 35 minutit, siis sel nädalal on toimunud tervelt 43% kasv. Protsentuaalselt uhke, kuid 50 minutit on küll suhteliselt hädine tavapärase 90 minutilise pika krossi kõrval. Nädala esimesel poolel sain ka ühe kasvava kiirusega tempoka ka vöö alla, laupäeval kerged kiirendused 5000m tempos, seega kokkuvõttes polegi kõige nigelam nädal olnud. Pärast tempokat oli jalad loomulikult hea mitu päeva hellad. Treeninud olen varahommikuti, kuna esmaspäevast reedeni toimus zooloogia välipraktikumi selgrootute osa ning kella 10-st 17-ni tuli putukaid püüda ning orki ajada ning nädalavahetus on sporditegemist ebsoluutselt mitte soosivalt soe olnud. Pedja jõgi on aga meeldivalt jahutav ning kolm-neli korda päevas saab seal ka paarsada meetrit jahutuseks ujuda.
Jõudke siis olümpia jälgimise vahepeal ka metsa seenile-marjule!
No comments:
Post a Comment