Töörahvapüha ja taas jooksurajal

Viimane kuu on minu jaoks väga keeruline aeg olnud. Seetõttu pole ka blogisse pikka aega midagi kirja pannud. Teistega tahaks ikka ju kordaminekuid ja positiivsust jagada, kuid selliseid asju pole just liiga palju olnud. Siinkohal pean eelkõige silmas treeninguid ja jooksmist. 2012. aasta tundub olevat tohutu negatiivse karmaga ning ootan juba jubedalt, millal aastanumber vahetuks. Nagu tüütu Achilleus, jalustrabav gripp, rebestunud suure varba painutaja aasta esimeses pooles polnud juba küllalt. Augustis lisandus nimekirja veel luu-ümbrise põletik ja kõrge pulss. 4 kuud veel, loodan, et jään ellu.

Pärast 3 nädalat sujuvat üleminekut rattalt-ujumiselt jooksule hakkas vasaku jala sääre-esiosa tunda andma. Esialgu ei midagi alarmeerivat, kuid mida päev edasi, seda enam tugevamalt hakkas alarm mu peas kumisema. Nagu kiirabiauto, mille sireen lähenedes aina valjemaks ja kõrvulukustavamaks muutub. Otsustasin paar päeva jalgadele puhkust anda, arenevat põletikku alandada ning puusasid ja alaselga palju venitada. Nii imelik kui see ka pole, siis tundus, et see viimane andis efekti. Valu ja ebamugavustunne küll taandus, kuid mitte lõplikult ning on mind kummitanud kogu viimase kuu.

Lisaks olen kimpus olnud tavapärasest kõrgema pulsisagedusega treeningute ajal. Esialgu ajasin vähese treenituse kaela, kuid kui kolme nädala jooksul erilist arengut ei märganud, hakkas veel teinegi sireen mu peas tööle. Nüüdseks olen läbinud kõiksugu südameuuringud ning konsultatsioonid, mis on õnneks kinnitanud, et mul on väga tugev ja treenitud süda.

Südameasjad on korras, kuid sellegipoolest on ettevalmistus väga lünklikuks kujunenud. Tänasel Ameerika Töörahvapühal tegin üle nädala jälle esimese kerge jooksu. Just imeline tunne polnud, kuid uskumatult hea oli väljas trenni teha. Bassein ja jõusaal muutuvad pika peale üsna ahistavaks.

Ka kooliaasta on uue hooga alanud ning nüüdseks olen pea kaks nädalat tagasi San Franciscos olnud. Hoolimata lisandunud kohustustele naudin stabiilset igapäeva rutiini ning vahest imestan isegi, kui palju tegevusi ühte päeva mahub, kui vaid veidi tahta. September on Ameerika läänerannikul ilus. Tihti paistab päike ja ka soojakraade on parasjagu. Mõned pildid väljasõitudest:

                                       Vaade Sausalitost üle lahe San Franciscole selgel päeval.

                                                          Jalgrattamatk üle Kuldse silla.

                                    Kuhu sild kadus? Väike ettekujutus udust kohalikus mõttes.