Holy Toledo!

Esimene võistlus seljataga: võib õnnestunuks lugeda.

Nagu tavaliselt oli võistluseelne öö lünklik, kuid kuna päeval tegevust jätkus, siis polnud aega sellele keskenuda. Pärast hommikust kerget jooksu, sööki ja õppimist käisime kinos. Moneyball oli võistluseelselt üsna hea valik. Motiveeriv, kuid hea meelelahutus samaaegselt. Seejärel kiirelt tagasi hotelli, kus 3 minutiga asjad kokku pakkisime ja check-oudi tegime. Üsna hektline. Siis sõitsime Toledo Ülikooli treeningruumidesse, kus vajalikud soojendus-protseduurid läbi viisime ja lõpuks võistluspaika.

Vastupidiselt reedesele päiksepaistele üllatas hommikul ilm meid vihmaga, mis rajaolud keerulisemaks muutis. Golfiväljak oli kohati päris porine ja sai selgeks, et jooksjatepundi tahaotsa jääda ei tohi.

Rajaskeem. Põhimõtteliselt edasi-tagasi, kuid start ja finis eraldi.

Keskendusin heale stardile. Rahvast oli omajagu ning jalgu kaks korda rohkem. Tegime soojenduse ajal ka paar ühist spurti ning mind paigutati tagumisse ritta (sinised naelikud).

200m pärast starti olin esimeste seas ja tundsin end kindlalt, kuid siiski oli 1km sees üks ohtlik olukord, kus minust peaaegu üle oleks joostud. Haarasin eesolija seljast (palun vabandust) ning jäin püsti. Sellised olukorrad võtavad alati põlved nõrgaks. Esimese kilomeetri jooksime suures pundis, kuid siis hakkas rivi harvenema. 4-5 tüdrukut tegid tempot ning läksin nendega eest ära.

Häbi tunnistada, kuid pärast poolt maad hakkasin väsimust tundma. Meie võistkonnal oli vaid kaks ergutajat: ametlik treener Helen Lehman-Winters ning vabatahtlik treener-sportlane Kailin Gregg. Helen positsioneerus minu jaosk väga soodsas kohas ja süstis oma nõuannetega mulle energiat. Püsisime 4ses pundis ja tundsin, et ka teised tüdrukud väsivad. Ka see andis jõudu. Kuid siis juhtus see, mis minuga alati juhtub: kumm sai tühjaks. Käed muutuvad jäigaks ja raskeks, jalad ei allu ning selline tunne, et kohe kukun sellili. Viimase 400m kaotasin võitjale 12 sekundit ning 5ndaga näiliselt ohutu vahe sulas nagu kevadine lumi 0.1 sekundiks (minu kasuks).

Olin vist pikim tüdruk.

Neljanda kohaga jäin siiski rahule. Aeg: 13.28,3 (keskmine 3.22min km) oli minu maksimum. Finisijoonele jäid minu viimased jõuvarud. Tüdrukud kellele kaotasin on USA tudengispordis tuntud nimed ja häbi ei olnud. Täitus ka sisimas tuksunud eesmärk olla oma võistkonna parim. Usun, et Helen teadis, milleks ma võimeline olen, kuid nüüd teavad ka teised tüdrukud täpsemalt, mis puust tehtud olen.

Homme möödub kuu aega Ameerikasse saabumisest. Omajagu pikk aeg, kuid tunnen end siiski kohati nagu võõrkeha. Olen teiste tüdrukutega võrreldes vaiksem ja tagasihoidlikum. "Uus" ja alati ei tea, mida üks või teine asi tähendab ning käib trennides. Mulle tundub, et pärast eilset võistlust võtavad ka võistkonnakaaslased mind tõsisema treeningpartnerina. Võistlus ise oli tegelikult vähetähtis.

Võistlusjärgselt üllatas treener meid järgmisega:

10min lõdvestusjooks

2x5X1min staatilised kerelihased (plank, ilma pausita)

2X30s burpees, vahelduv hüplemine, mägironija, kätekõverdused, paigal vahelduv sirge jala tõstmine ette

8X70m kiirendused

15min kerge jooks

Mina mõtlesin, et kogu energia pidi võistlusesse panema, aga tegin siiski hambad ristis kõik vajaliku ära. Tehnika ei kannatanud seejuures küll mingit kriitikat. Aga "profid teevad nii"!

Nüüd 3 nädalat keskendunud kvaliteetset treeningut ning siis juba olulisem võistlus Wisconsin's!

Teated Toledost

Tere!

Tänane postitus tuleb Ohio osariigist, Toledost. Ameeriklaste sõnutsi kesk-läänest, kuid tegelikult üpris idast. Ajavahe San Franciscoga on 3h. See on põhimõtteliselt sama, mis Eestist üle Uuralite Siberisse. Imelik võrdlus, tegelikult.

Homme toimub siin nimelt krossijooksu võistlus, mis on ühtlasi minu esimene võistlus USF ülikooli eest. Peale minu jookseb veel 7 meie tüdrukut ning peale meie veel 7 meeskonda. Päris ilus numbrite mäng sattus praegu. Arvestus käibki meeskondade kaupa: krossi hooajal individuaalarvestust pole.

Täna käisime rada vaatamas: 4km märgistatud rada golfi väljakul. Eelinfo oli, et tasane, aga me veendusime, et see oli mingi vandenõu meie vastu. Tegelikult on kohe stardist 150m pikkune lauge tõus, esineb künkaid, kõnniteede ületusi, tammetõrusid, erineva pikkusega muru. Oma kerget õhtust sörki alustades nägime ka hirvi, kuid vaevalt mõnega võistluse ajal kokku satume.

Ühesõnaga saab huvitav olema. 4km on niivõrd lühike distatns, et tempo on ilmselt üleval kohe algusest peale. Arvestades ka seda, et kokku on umbes 80 jooksjat ja rada on ca 10m lai, siis peab stardist kohe tulistama, et mitte toppama jääda. Hommikusel treeningul harjutasime grupistarti ning kogu see situatsioon, et sai naelikud jälle jalga panna ja veidi strateegiat arutada, pani liblikad kõhus lendama. Olen elevil, kuid närvis. Minu ainuke kogemus sellise rahvamassiga on eelmise aasta krossi EM-lt. Seal venid rivi üsna kiiresti pikaks, kuid siin on tase ühtlasem. Treeneri sõnutsi on kõik võistkonnad üsna võrdsel positsioonil ja tulemus sõltub sellest, kellel on parem päev. Ma loodan, et meil tuleb hea päev.

Paar viimast päeva on mu parem tagareis endast tugevalt märku andnud. Teisipäevane lõigutrenn murul (4X300m; 4X500m; 4X300m) oli üliintensiivne ning kuna mul oli hambaarsti-aeg trenni ja loengu vahepeal (hambast murdus tükk lahti), ei jõudnud ma pärast venitada ega jäävannis käia. Hambaarst asus umbes 30min rattasõidu kaugusel, aga pidin sinnajõudmiseks põhimõtteliselt Laiuse voore kõrgusest künkast üle sõitma. Ei ole just mu lemmiktegevus pärast sprinditrenni. Tagasi tulin bussiga :)

Eile ehk kolmapäeval jooksime 6.15 hommikul, kuna lennureisid ja ajavahe kulutasid terve päeva. Kogu see istumine ei mõjunud tagareiel kuigi hästi. Pärast tänahommikust võistluseelset soojendust jäätasin ja venitasin mõnusalt ning õhtul tundus lihas juba pehmem. Toonuses, aga allus juba rohkem minu tahtele.

Kuna võistlus on õhtul ja meil on hommikupoolikul ilmselgelt vaba aeg, otsustasime kinno minna. Homme esilinastub Moneyball Brad Pittiga peaosas (http://www.moneyball-movie.com/). Ilmselt jääb "kohustuslik õppimine" ära. Esimese aasta tudengid, rahvusvahelised ja kindlast keskmisest hindest allpool positsioneerijad peavad tegema igal nädalal 8h no registreeritud õppimist. Üsna tüütu, kuid kodused tööd peab nii või naa ära tegema ja pole eriti vahet kus. Ainuke küsimus on, millal. Olen üsna harjunud, et õpin näiteks lõunat või õhtut süües, kuid nüüd pean selleks ettenähtud ruumi minema ja end kirja panema. Mõnes mõttes on see hea: vaba aeg ja õppimise aeg on justkui kaks eraldi nähtust, kui jõuad selle 8h jooksul kõik vajaliku tehtud.

Olgu, uneaeg nüüd. Järgmine postitus siis minu Esimesest Ameerika Võistlusest!

25 päeva Ameerikas

Mul on selline tunne, et olen siin Ameerikas juba terve igaviku olnud. Enda tutvustuseks peaks vist mainima, et olen tipp-harrastaja kesk- ja pikamaajooksja, ning vähemalt 2010/2011 kooliaasta veedan treenides ja õppides San Franciscos, Ameerika läänerannikul. Loodetavasti veel ka järgmise. San Francisco ülikooli treenerid pakkusid mulle suve alguses stipendiumi, mis katab õppimis-, elamis-, toidu- ja treeningkulutused. Kuigi kogu viisa ning muude asjaajamiste kadalipp tundus lõputu ja kohati täiesti lootusetu, siis siin ma nüüd olen. Kõik-kõik on uus septembrikuus!

Ülikoolilinnakus asuv kirik. Muruplatsist paremal asub raamatukogu, vasakul ja kaamera taga ülejäänud õppehooned.

Kirik udus. Udu on igapäevane, või õigemini igaõhtune nähtus. Omamoodi on see ilus: kogu ümbrus muutub veidi müstiliseks.

San Francisco ülikoolil on 8 erineva spordialaga tegelevat meeskonda. Kõige edukamaks võib pidada ilmselt meeste pesapalli võistkonda, kuid tundub, et enamike alade programmid on tõusuteel: http://www.usfdons.com/landing/index

Mina kuulun kesk- ja pikamaajooksu võistkonda, kus on umbes 20 noormeest ja 20 tüdrukut, kusjuures neiud on tugevamad. Kuid võib siiski öelda, et ka meie tase on suhteliselt ebaühtlane. See võrdlus põhineb paljalt staadionil joostud aegadele. Kohe-kohe on aga krossi hooaeg ning siis saab pilt minu jaoks selgemaks.

Paljud treeningpartnerid.

Trennide osas oli/on üleminek suhteliselt drastiline. Seda eriti struktuuri osas. Esmaspäeval, kolmapäeval ning reedel algab trenn 7.00. Teisipäeval ja neljapäeval kell 10 ning pühapäeva hommikul 8.30 sõidame pika krossi jaoks linnast välja. Laupäevad on iseseisvad. Lisaks on kaks korda nädalas ette nähtud jõusaali treening. Kõik eelmainitud on grupitreeningud. Taastavad jooksud/vm treeningud teeme iseseisvalt. Oma tunniplaanid peame harjutuskordadele vastavalt koostama, mistõttu on kõik treeningutel alati koos. Tegelikult päris 20kesi kogu aeg koos ei jookse. Inimesed jaotatakse vastavalt tasemele ja treeningu eesmärgile iga kord erinevalt.

Teine asi, mis minu jaoks oluliselt muutus, on treeningtempo. Selle all mõtlen tavaliste krosside tempot. Kannan pulsivööd (olen kusjuures ainuke, kes siin seda kasutab) ning on olnud jookse, kus teised tüdrukud vabalt jutustavad, kuid minu SLS on 160-170. Osaliselt on see tingitud künklikust maastikust, kuid enamik tüdrukutest on selle muutuse väidetavalt läbi teinud. Tunnen, et mu keha hakkab tasapisi kohanema, kuid taastavad jooksud teen ülirahulikult ja ei lase isegi sellest end häirida, et tavasörkijad minust kui postist mööduvad.

Taastumise ja lihashoolduse jaoks on sportlastele ülihead tingimused loodud: eraldi ruum, kus on lisaks massaa zilaudadele külma- ja soojavann, jääkapp, kuumakapp, bosupallid, lindid, matid ning kõikvõimalikud vahendid, millega end ise mudida. Lisaks on seal alati keegi, kellele kurta, ja mis veel toredam, kes ka nõu oskab anda. See ruum on sportlaste seas väga populaarne ja usun, et seetõttu jäävad paljud potentsiaalsed vigastused olemata.

Üldiselt tunnen end aga tugevana. Olulised treeningud olen edukalt läbinud ja ennast treeneritele ning treeningpartneritele piisavalt tõestanud. Olen enda jaoks kõik tegevused mõtestanud ja tean, mille nimel töötan: Rio Olümpia 2016. Hetkel unistus, kuid tulevikus loodetavasti reaalsus.

Lõpuks valmis!

Minu blogil oli sama saatus, mis paljudel tegemistel siin Ameerikamaal: see lükkus ja lükkus edasi, määramatusse "homsesse". Detailide viimistlemisele hetkel liigset tähelepanu ei pööra, üritan esialgu regulaarselt oma tegemistest ja mõtetest ülevaate anda. Kõikidele kodustele kalli ja ärge mind unustage!