Holy Toledo!

Esimene võistlus seljataga: võib õnnestunuks lugeda.

Nagu tavaliselt oli võistluseelne öö lünklik, kuid kuna päeval tegevust jätkus, siis polnud aega sellele keskenuda. Pärast hommikust kerget jooksu, sööki ja õppimist käisime kinos. Moneyball oli võistluseelselt üsna hea valik. Motiveeriv, kuid hea meelelahutus samaaegselt. Seejärel kiirelt tagasi hotelli, kus 3 minutiga asjad kokku pakkisime ja check-oudi tegime. Üsna hektline. Siis sõitsime Toledo Ülikooli treeningruumidesse, kus vajalikud soojendus-protseduurid läbi viisime ja lõpuks võistluspaika.

Vastupidiselt reedesele päiksepaistele üllatas hommikul ilm meid vihmaga, mis rajaolud keerulisemaks muutis. Golfiväljak oli kohati päris porine ja sai selgeks, et jooksjatepundi tahaotsa jääda ei tohi.

Rajaskeem. Põhimõtteliselt edasi-tagasi, kuid start ja finis eraldi.

Keskendusin heale stardile. Rahvast oli omajagu ning jalgu kaks korda rohkem. Tegime soojenduse ajal ka paar ühist spurti ning mind paigutati tagumisse ritta (sinised naelikud).

200m pärast starti olin esimeste seas ja tundsin end kindlalt, kuid siiski oli 1km sees üks ohtlik olukord, kus minust peaaegu üle oleks joostud. Haarasin eesolija seljast (palun vabandust) ning jäin püsti. Sellised olukorrad võtavad alati põlved nõrgaks. Esimese kilomeetri jooksime suures pundis, kuid siis hakkas rivi harvenema. 4-5 tüdrukut tegid tempot ning läksin nendega eest ära.

Häbi tunnistada, kuid pärast poolt maad hakkasin väsimust tundma. Meie võistkonnal oli vaid kaks ergutajat: ametlik treener Helen Lehman-Winters ning vabatahtlik treener-sportlane Kailin Gregg. Helen positsioneerus minu jaosk väga soodsas kohas ja süstis oma nõuannetega mulle energiat. Püsisime 4ses pundis ja tundsin, et ka teised tüdrukud väsivad. Ka see andis jõudu. Kuid siis juhtus see, mis minuga alati juhtub: kumm sai tühjaks. Käed muutuvad jäigaks ja raskeks, jalad ei allu ning selline tunne, et kohe kukun sellili. Viimase 400m kaotasin võitjale 12 sekundit ning 5ndaga näiliselt ohutu vahe sulas nagu kevadine lumi 0.1 sekundiks (minu kasuks).

Olin vist pikim tüdruk.

Neljanda kohaga jäin siiski rahule. Aeg: 13.28,3 (keskmine 3.22min km) oli minu maksimum. Finisijoonele jäid minu viimased jõuvarud. Tüdrukud kellele kaotasin on USA tudengispordis tuntud nimed ja häbi ei olnud. Täitus ka sisimas tuksunud eesmärk olla oma võistkonna parim. Usun, et Helen teadis, milleks ma võimeline olen, kuid nüüd teavad ka teised tüdrukud täpsemalt, mis puust tehtud olen.

Homme möödub kuu aega Ameerikasse saabumisest. Omajagu pikk aeg, kuid tunnen end siiski kohati nagu võõrkeha. Olen teiste tüdrukutega võrreldes vaiksem ja tagasihoidlikum. "Uus" ja alati ei tea, mida üks või teine asi tähendab ning käib trennides. Mulle tundub, et pärast eilset võistlust võtavad ka võistkonnakaaslased mind tõsisema treeningpartnerina. Võistlus ise oli tegelikult vähetähtis.

Võistlusjärgselt üllatas treener meid järgmisega:

10min lõdvestusjooks

2x5X1min staatilised kerelihased (plank, ilma pausita)

2X30s burpees, vahelduv hüplemine, mägironija, kätekõverdused, paigal vahelduv sirge jala tõstmine ette

8X70m kiirendused

15min kerge jooks

Mina mõtlesin, et kogu energia pidi võistlusesse panema, aga tegin siiski hambad ristis kõik vajaliku ära. Tehnika ei kannatanud seejuures küll mingit kriitikat. Aga "profid teevad nii"!

Nüüd 3 nädalat keskendunud kvaliteetset treeningut ning siis juba olulisem võistlus Wisconsin's!