25 päeva Ameerikas

Mul on selline tunne, et olen siin Ameerikas juba terve igaviku olnud. Enda tutvustuseks peaks vist mainima, et olen tipp-harrastaja kesk- ja pikamaajooksja, ning vähemalt 2010/2011 kooliaasta veedan treenides ja õppides San Franciscos, Ameerika läänerannikul. Loodetavasti veel ka järgmise. San Francisco ülikooli treenerid pakkusid mulle suve alguses stipendiumi, mis katab õppimis-, elamis-, toidu- ja treeningkulutused. Kuigi kogu viisa ning muude asjaajamiste kadalipp tundus lõputu ja kohati täiesti lootusetu, siis siin ma nüüd olen. Kõik-kõik on uus septembrikuus!

Ülikoolilinnakus asuv kirik. Muruplatsist paremal asub raamatukogu, vasakul ja kaamera taga ülejäänud õppehooned.

Kirik udus. Udu on igapäevane, või õigemini igaõhtune nähtus. Omamoodi on see ilus: kogu ümbrus muutub veidi müstiliseks.

San Francisco ülikoolil on 8 erineva spordialaga tegelevat meeskonda. Kõige edukamaks võib pidada ilmselt meeste pesapalli võistkonda, kuid tundub, et enamike alade programmid on tõusuteel: http://www.usfdons.com/landing/index

Mina kuulun kesk- ja pikamaajooksu võistkonda, kus on umbes 20 noormeest ja 20 tüdrukut, kusjuures neiud on tugevamad. Kuid võib siiski öelda, et ka meie tase on suhteliselt ebaühtlane. See võrdlus põhineb paljalt staadionil joostud aegadele. Kohe-kohe on aga krossi hooaeg ning siis saab pilt minu jaoks selgemaks.

Paljud treeningpartnerid.

Trennide osas oli/on üleminek suhteliselt drastiline. Seda eriti struktuuri osas. Esmaspäeval, kolmapäeval ning reedel algab trenn 7.00. Teisipäeval ja neljapäeval kell 10 ning pühapäeva hommikul 8.30 sõidame pika krossi jaoks linnast välja. Laupäevad on iseseisvad. Lisaks on kaks korda nädalas ette nähtud jõusaali treening. Kõik eelmainitud on grupitreeningud. Taastavad jooksud/vm treeningud teeme iseseisvalt. Oma tunniplaanid peame harjutuskordadele vastavalt koostama, mistõttu on kõik treeningutel alati koos. Tegelikult päris 20kesi kogu aeg koos ei jookse. Inimesed jaotatakse vastavalt tasemele ja treeningu eesmärgile iga kord erinevalt.

Teine asi, mis minu jaoks oluliselt muutus, on treeningtempo. Selle all mõtlen tavaliste krosside tempot. Kannan pulsivööd (olen kusjuures ainuke, kes siin seda kasutab) ning on olnud jookse, kus teised tüdrukud vabalt jutustavad, kuid minu SLS on 160-170. Osaliselt on see tingitud künklikust maastikust, kuid enamik tüdrukutest on selle muutuse väidetavalt läbi teinud. Tunnen, et mu keha hakkab tasapisi kohanema, kuid taastavad jooksud teen ülirahulikult ja ei lase isegi sellest end häirida, et tavasörkijad minust kui postist mööduvad.

Taastumise ja lihashoolduse jaoks on sportlastele ülihead tingimused loodud: eraldi ruum, kus on lisaks massaa zilaudadele külma- ja soojavann, jääkapp, kuumakapp, bosupallid, lindid, matid ning kõikvõimalikud vahendid, millega end ise mudida. Lisaks on seal alati keegi, kellele kurta, ja mis veel toredam, kes ka nõu oskab anda. See ruum on sportlaste seas väga populaarne ja usun, et seetõttu jäävad paljud potentsiaalsed vigastused olemata.

Üldiselt tunnen end aga tugevana. Olulised treeningud olen edukalt läbinud ja ennast treeneritele ning treeningpartneritele piisavalt tõestanud. Olen enda jaoks kõik tegevused mõtestanud ja tean, mille nimel töötan: Rio Olümpia 2016. Hetkel unistus, kuid tulevikus loodetavasti reaalsus.