Tänane postitus tuleb Ohio osariigist, Toledost. Ameeriklaste sõnutsi kesk-läänest, kuid tegelikult üpris idast. Ajavahe San Franciscoga on 3h. See on põhimõtteliselt sama, mis Eestist üle Uuralite Siberisse. Imelik võrdlus, tegelikult.
Homme toimub siin nimelt krossijooksu võistlus, mis on ühtlasi minu esimene võistlus USF ülikooli eest. Peale minu jookseb veel 7 meie tüdrukut ning peale meie veel 7 meeskonda. Päris ilus numbrite mäng sattus praegu. Arvestus käibki meeskondade kaupa: krossi hooajal individuaalarvestust pole.
Täna käisime rada vaatamas: 4km märgistatud rada golfi väljakul. Eelinfo oli, et tasane, aga me veendusime, et see oli mingi vandenõu meie vastu. Tegelikult on kohe stardist 150m pikkune lauge tõus, esineb künkaid, kõnniteede ületusi, tammetõrusid, erineva pikkusega muru. Oma kerget õhtust sörki alustades nägime ka hirvi, kuid vaevalt mõnega võistluse ajal kokku satume.
Ühesõnaga saab huvitav olema. 4km on niivõrd lühike distatns, et tempo on ilmselt üleval kohe algusest peale. Arvestades ka seda, et kokku on umbes 80 jooksjat ja rada on ca 10m lai, siis peab stardist kohe tulistama, et mitte toppama jääda. Hommikusel treeningul harjutasime grupistarti ning kogu see situatsioon, et sai naelikud jälle jalga panna ja veidi strateegiat arutada, pani liblikad kõhus lendama. Olen elevil, kuid närvis. Minu ainuke kogemus sellise rahvamassiga on eelmise aasta krossi EM-lt. Seal venid rivi üsna kiiresti pikaks, kuid siin on tase ühtlasem. Treeneri sõnutsi on kõik võistkonnad üsna võrdsel positsioonil ja tulemus sõltub sellest, kellel on parem päev. Ma loodan, et meil tuleb hea päev.
Paar viimast päeva on mu parem tagareis endast tugevalt märku andnud. Teisipäevane lõigutrenn murul (4X300m; 4X500m; 4X300m) oli üliintensiivne ning kuna mul oli hambaarsti-aeg trenni ja loengu vahepeal (hambast murdus tükk lahti), ei jõudnud ma pärast venitada ega jäävannis käia. Hambaarst asus umbes 30min rattasõidu kaugusel, aga pidin sinnajõudmiseks põhimõtteliselt Laiuse voore kõrgusest künkast üle sõitma. Ei ole just mu lemmiktegevus pärast sprinditrenni. Tagasi tulin bussiga :)
Eile ehk kolmapäeval jooksime 6.15 hommikul, kuna lennureisid ja ajavahe kulutasid terve päeva. Kogu see istumine ei mõjunud tagareiel kuigi hästi. Pärast tänahommikust võistluseelset soojendust jäätasin ja venitasin mõnusalt ning õhtul tundus lihas juba pehmem. Toonuses, aga allus juba rohkem minu tahtele.
Kuna võistlus on õhtul ja meil on hommikupoolikul ilmselgelt vaba aeg, otsustasime kinno minna. Homme esilinastub Moneyball Brad Pittiga peaosas (http://www.moneyball-movie.com/). Ilmselt jääb "kohustuslik õppimine" ära. Esimese aasta tudengid, rahvusvahelised ja kindlast keskmisest hindest allpool positsioneerijad peavad tegema igal nädalal 8h no registreeritud õppimist. Üsna tüütu, kuid kodused tööd peab nii või naa ära tegema ja pole eriti vahet kus. Ainuke küsimus on, millal. Olen üsna harjunud, et õpin näiteks lõunat või õhtut süües, kuid nüüd pean selleks ettenähtud ruumi minema ja end kirja panema. Mõnes mõttes on see hea: vaba aeg ja õppimise aeg on justkui kaks eraldi nähtust, kui jõuad selle 8h jooksul kõik vajaliku tehtud.
Olgu, uneaeg nüüd. Järgmine postitus siis minu Esimesest Ameerika Võistlusest!
No comments:
Post a Comment