Uus hingamine

Kevad on ametlikult käes! Eestis saab küll ilmselt veel aprilli lõpuni suusatada, aga sellest hoolimata hakkab suvine kergejõustikuhooaeg hirmuäratava kiirusega liginema. San Franciscos on küll päikseline, kuid mitte liiga soe, seega tuli Floridasse sooja otsima ja kaaskannatajatele (Mario Mustasaar ja Timo Kilp) külla minna. Väike fotomeenutus siis:

Selline see kookospalm siis ongi. Hommikuvõimlemise korras (reie lähendajad ja sääred) käis Mario iga päev selle otsast neid kuldseid mune alla toomas.

Järgmine harjutus (biitseps): kookospähkli lahti lõikamine.

Järgmine harjutus (triitseps): kookospähkli mahla joomine.

Järgmine harjutus (kerelihased): "airboat"-ilt 40km/h kiirusel mitte vette kukkumine. Ekskursioon Everglades's.

Selliseid elukaid oli näha.

Kohustuslik rannakülastus: Miami South Beach.

Väikeses Havannas sain hispaania keelt harjutada. Meie rahvusvaheline seltskond: ameeriklasest vietnamlane Long, mina, eestlasest jooksja Timo Kilp ja globaalne alternatiivne jooksja Mario.

Sellise atribuudiga oli vaja 400m kõrgusel ära käia.

Jäin ellu!

Nägin siis need lilled ka ära, millest pika ja põhjaliku bakalaureusetöö kirjutasin.

     Kevadvaheaeg möödus seega üsna suviselt. Patareid said ilusti täis laetud, nahk pruuniks päevitatud ja naeratus ilmselt järgnevaks ma-ei-tea-kui-kauaks suule kleebitud. Väike keskkonnavahetus tuli nii entusiasmile kui vormile kasuks. Florida mägede või isegi küngastega just ei hiilga, mis oli San Francisco mägismaale väga huvitav vaheldus. Fort Lauderdale ümbruses, kus ma oma treeningud Timoga tegin, oli kõrgeim koht 30 jalga merepinnast, mis on nii umbes täpselt 10m. Jah 10m! San Franciscos on isegi mõnel tõusul kõrguste vahe rohkem kui 10m. Seega sai keskmist krossi kiirust tõsta. Neljal seal veedetud päeval tegin ühe fartleki, 35min kergema jooksu ning nädala pika krossi, 65min. Viimase keskmine kiirus oli 4:20 min/km, kuid viimased 15min nii umbes 3:50-4:00. Pärast seda oli hea jalad jahedasse basseinivette pista ning end kookosmahlaga värskendada. 

     Ka kodused tennid on tõusvas joones läinud, kevadvaheajal tegin nii öelda esimese lõigutreeningu alates (hirm isegi mõelda ja veel enam välja öelda) novembri lõpust... Esimene vasikas läheb ikka aia taha ning nii ka see trenn. Mitte, et vorm poleks lubanud, aga lihtsalt absoluutselt mitte mingit tempotunnetust ei olnud. Tegu oli 4X800m 2:50 tempos pehmel krossiringil (ühe künka, puujuurte ja kividega). Mu peas tundus see hirmus kiire ning mõtlesin üle. Aga tehtud ta sai ning lühikesed mäkkejooksud ja kiirendused peale. Asi seegi. Vähemalt ma jooksin! 

     Eelmine ja käesolev nädal on aga edukamad olnud: palju kiirendusi, aeroobseid jookse. Eelmise nädala kõrghetk oli ilmselt 60min aeroobse läve jooks keskmise kiirusega 4:00, millele järgnes järgmisel päeval 3X500m + 2X300m pehmel pinnasel. Sain esimest korda (alates novembrist) kerged maratonisussid jalga torgata, mis aitas oluliselt kiiremaid liigutusi teha. See oli hea tunne! Pühapäeval jälle pikem kross: 70min, mis on pikim, mis ma oma keharaskusel (teate küll mis ajast alates) teinud olen. Täna tegime esimese staadionikatsetuse: 3X800m + 3X400m + 6X100m kiirendused murul. Ei olnud mitte paha tunne. Kui treener trenni lõpus küsis, kuidas tunne, oli hea käed taeva poole visates hüüda (alates ma-ei-suuda-meenutada-mis-ajast) "I feel amazing!" (tõlkes: "Mul on suurepärane tunne!"). Ma kavatse mitte midagi ära sõnuda, aga mul on tõesti suurepärane tunne! Väikesed muutused on iseenesest kaasa toonud suured muutused. 

     Ma loodan, et teil jätkub usku minusse, sest ma pole oma viimast sõna öelnud. Omal jõul on väga keeruline kõiki eesmärke realiseerida. Jõgeva vald otsustas sellel aastal minu toetamisest loobuda, mis muudab asjaolud veidi limiteeritumaks, kuid see minu püüdlusi ei takista. Pigem vastupidi: kõrgemale, kiiremini, kaugemale. Tänan oma koduvalda kõikide eelnevate aastate eest ning loodan, et järgmisel aastal olen jälle toetuse-vääriline.

    Olge terved ja hoidke end nende salakavalate kevadtuulte eest! Ega suvi enam kaugel pole.

Uus aasta

     Head seda aastat kõigile, kellele siiani veel soovimata on jäänud. Viimane postitus on 2012 aastast, mistõttu vajas see soov ära-õiendamist. Ei, see blogi ei ole veel end ammendanud - kaugel sellest. Vajasin aega, et enda elus ja mõtetes mingisugusse vahefinišisse jõuda ja sellest siis protokoll avaldada.

    Ütlen kohe ära, et aasta 2013 tuleb hea aasta, isegi väga hea aasta! Ei tasu mitte vaidlema hakatagi. Ootasin aastanumbri vahetumist suure õhinaga, sest hoolimata sellest et 2012 on ilus numbrikombinatsioon, oli see üks keeruline ja väsitav aastake. Suur kontsentratsioon väljakutseid ja katsumusi, mis küll isiksust kasvatavad, kuid paratamatult ka väsitavad. Kui iga eluaasta kohta kaust luua, millel pealkirjaks oleks üks märksõna, siis "vigastused" tabaks 2012 olemust naelapea pihta. Seega, alustasin kohe uue aasta esimestel minutitel ning uusaastalubaduste nimekirjas troonis esikohal vigastustejadale punkti panemine. Miks ma polnud jub avarem sellist otsust vastu võtnud? Ilmselt ei tundunud ükski häda liiga ületamatu. Aasta lõpus aga olid mu keha ja mu vaim absoluutselt asünkroonsed. Plaan oli Ameerikas sess 2 nädalat varem ära teha, Ungaris Euroopa krossil viimast aastat U23 klassis võistelda ning detsembris-jaanuaris Eestis jooksmise kõrvalt bakalaureusetöö kirjutamisele keskenduda ja Tartu Ülikool lõpetada. Kuni kaks nädalat enne EM-i läks plaan nagu lepase reega: miski ei suutnud mind peatada (ka mitte Buddhismi õppejõud, kuigi - Buddha teab - ta väga üritas). Kuni diagnoositi sääreluu väsimusmurd! Mis k****i väsimusmurd? Ma polnud veel alustanudki! Emotsioonid-emotsioonid... Tuli asjad ümber hinnata, põhjuseid otsida ja nendele rohujuure tasandil läheneda. Mis tähendas, et tuli teha end madalamaks kui muru, häbi tundmata. See on keeruline, kui peas keerleb 2016. aasta olümpia, kuid jaanuaris 2013 sain joosta vaid 3 X 5min 5-minutiliste kõnnipausidega. Seda Tartu Ülikooli Spordihoones, teiste sportlaste ja treenerite tähelepaneliku pilgu all. Olge mureta, sellest ei saa järjekordset halamise-postitust.

     See postitus on pigem nagu teadaanne, et olen tagasi. Hetkel küll veel tagasihoidlike 65-kilomeetriste nädalatega, kuid töö käib. Olen "tagasi" ka muudes aspektides oma elus: ringiga taas muusika juures (ühinesin ülikooli pop- ja gospelkooriga) ning taas näpud mullas (üritan igal nädalal ühes San Francisco ühiskondlikus aias vabatahtlikuna vaheldust otsimas käia http://hayesvalleyfarm.tumblr.com/ - mäletan küll ema, kuidas sa mulle sõnu peale lugesid: "Ära hakka selle põllumajandusega tegelema, see ei vii kuskile," aga no mitte ei saa vastu panna). Tunnen, et vaim ja keha hakkavad jälle sünkroonselt tuksuma.

     Meil on hetkel kevadvaheaeg ning mul on rõõm ühte alternatiivset kaaskannatajat Floridas üsna pea külastada. Raporteerin kindlasti ka selle kohta, nii et hoidke silm peal! Ja sall kaelas, kui te Eestis olete, sest kuuldavasti in talv sellel aastal sama kangekaelne kui mina ning ei taha mingi hinna eest järele anda.