Selline see kookospalm siis ongi. Hommikuvõimlemise korras (reie lähendajad ja sääred) käis Mario iga päev selle otsast neid kuldseid mune alla toomas.
Järgmine harjutus (biitseps): kookospähkli lahti lõikamine.
Järgmine harjutus (triitseps): kookospähkli mahla joomine.
Järgmine harjutus (kerelihased): "airboat"-ilt 40km/h kiirusel mitte vette kukkumine. Ekskursioon Everglades's.
Selliseid elukaid oli näha.
Kohustuslik rannakülastus: Miami South Beach.
Väikeses Havannas sain hispaania keelt harjutada. Meie rahvusvaheline seltskond: ameeriklasest vietnamlane Long, mina, eestlasest jooksja Timo Kilp ja globaalne alternatiivne jooksja Mario.
Sellise atribuudiga oli vaja 400m kõrgusel ära käia.
Jäin ellu!
Nägin siis need lilled ka ära, millest pika ja põhjaliku bakalaureusetöö kirjutasin.
Kevadvaheaeg möödus seega üsna suviselt. Patareid said ilusti täis laetud, nahk pruuniks päevitatud ja naeratus ilmselt järgnevaks ma-ei-tea-kui-kauaks suule kleebitud. Väike keskkonnavahetus tuli nii entusiasmile kui vormile kasuks. Florida mägede või isegi küngastega just ei hiilga, mis oli San Francisco mägismaale väga huvitav vaheldus. Fort Lauderdale ümbruses, kus ma oma treeningud Timoga tegin, oli kõrgeim koht 30 jalga merepinnast, mis on nii umbes täpselt 10m. Jah 10m! San Franciscos on isegi mõnel tõusul kõrguste vahe rohkem kui 10m. Seega sai keskmist krossi kiirust tõsta. Neljal seal veedetud päeval tegin ühe fartleki, 35min kergema jooksu ning nädala pika krossi, 65min. Viimase keskmine kiirus oli 4:20 min/km, kuid viimased 15min nii umbes 3:50-4:00. Pärast seda oli hea jalad jahedasse basseinivette pista ning end kookosmahlaga värskendada.
Ka kodused tennid on tõusvas joones läinud, kevadvaheajal tegin nii öelda esimese lõigutreeningu alates (hirm isegi mõelda ja veel enam välja öelda) novembri lõpust... Esimene vasikas läheb ikka aia taha ning nii ka see trenn. Mitte, et vorm poleks lubanud, aga lihtsalt absoluutselt mitte mingit tempotunnetust ei olnud. Tegu oli 4X800m 2:50 tempos pehmel krossiringil (ühe künka, puujuurte ja kividega). Mu peas tundus see hirmus kiire ning mõtlesin üle. Aga tehtud ta sai ning lühikesed mäkkejooksud ja kiirendused peale. Asi seegi. Vähemalt ma jooksin!
Eelmine ja käesolev nädal on aga edukamad olnud: palju kiirendusi, aeroobseid jookse. Eelmise nädala kõrghetk oli ilmselt 60min aeroobse läve jooks keskmise kiirusega 4:00, millele järgnes järgmisel päeval 3X500m + 2X300m pehmel pinnasel. Sain esimest korda (alates novembrist) kerged maratonisussid jalga torgata, mis aitas oluliselt kiiremaid liigutusi teha. See oli hea tunne! Pühapäeval jälle pikem kross: 70min, mis on pikim, mis ma oma keharaskusel (teate küll mis ajast alates) teinud olen. Täna tegime esimese staadionikatsetuse: 3X800m + 3X400m + 6X100m kiirendused murul. Ei olnud mitte paha tunne. Kui treener trenni lõpus küsis, kuidas tunne, oli hea käed taeva poole visates hüüda (alates ma-ei-suuda-meenutada-mis-ajast) "I feel amazing!" (tõlkes: "Mul on suurepärane tunne!"). Ma kavatse mitte midagi ära sõnuda, aga mul on tõesti suurepärane tunne! Väikesed muutused on iseenesest kaasa toonud suured muutused.
Ma loodan, et teil jätkub usku minusse, sest ma pole oma viimast sõna öelnud. Omal jõul on väga keeruline kõiki eesmärke realiseerida. Jõgeva vald otsustas sellel aastal minu toetamisest loobuda, mis muudab asjaolud veidi limiteeritumaks, kuid see minu püüdlusi ei takista. Pigem vastupidi: kõrgemale, kiiremini, kaugemale. Tänan oma koduvalda kõikide eelnevate aastate eest ning loodan, et järgmisel aastal olen jälle toetuse-vääriline.
Olge terved ja hoidke end nende salakavalate kevadtuulte eest! Ega suvi enam kaugel pole.
No comments:
Post a Comment