Head seda aastat kõigile, kellele siiani veel soovimata on jäänud. Viimane postitus on 2012 aastast, mistõttu vajas see soov ära-õiendamist. Ei, see blogi ei ole veel end ammendanud - kaugel sellest. Vajasin aega, et enda elus ja mõtetes mingisugusse vahefinišisse jõuda ja sellest siis protokoll avaldada.
Ütlen kohe ära, et aasta 2013 tuleb hea aasta, isegi väga hea aasta! Ei tasu mitte vaidlema hakatagi. Ootasin aastanumbri vahetumist suure õhinaga, sest hoolimata sellest et 2012 on ilus numbrikombinatsioon, oli see üks keeruline ja väsitav aastake. Suur kontsentratsioon väljakutseid ja katsumusi, mis küll isiksust kasvatavad, kuid paratamatult ka väsitavad. Kui iga eluaasta kohta kaust luua, millel pealkirjaks oleks üks märksõna, siis "vigastused" tabaks 2012 olemust naelapea pihta. Seega, alustasin kohe uue aasta esimestel minutitel ning uusaastalubaduste nimekirjas troonis esikohal vigastustejadale punkti panemine. Miks ma polnud jub avarem sellist otsust vastu võtnud? Ilmselt ei tundunud ükski häda liiga ületamatu. Aasta lõpus aga olid mu keha ja mu vaim absoluutselt asünkroonsed. Plaan oli Ameerikas sess 2 nädalat varem ära teha, Ungaris Euroopa krossil viimast aastat U23 klassis võistelda ning detsembris-jaanuaris Eestis jooksmise kõrvalt bakalaureusetöö kirjutamisele keskenduda ja Tartu Ülikool lõpetada. Kuni kaks nädalat enne EM-i läks plaan nagu lepase reega: miski ei suutnud mind peatada (ka mitte Buddhismi õppejõud, kuigi - Buddha teab - ta väga üritas). Kuni diagnoositi sääreluu väsimusmurd! Mis k****i väsimusmurd? Ma polnud veel alustanudki! Emotsioonid-emotsioonid... Tuli asjad ümber hinnata, põhjuseid otsida ja nendele rohujuure tasandil läheneda. Mis tähendas, et tuli teha end madalamaks kui muru, häbi tundmata. See on keeruline, kui peas keerleb 2016. aasta olümpia, kuid jaanuaris 2013 sain joosta vaid 3 X 5min 5-minutiliste kõnnipausidega. Seda Tartu Ülikooli Spordihoones, teiste sportlaste ja treenerite tähelepaneliku pilgu all. Olge mureta, sellest ei saa järjekordset halamise-postitust.
See postitus on pigem nagu teadaanne, et olen tagasi. Hetkel küll veel tagasihoidlike 65-kilomeetriste nädalatega, kuid töö käib. Olen "tagasi" ka muudes aspektides oma elus: ringiga taas muusika juures (ühinesin ülikooli pop- ja gospelkooriga) ning taas näpud mullas (üritan igal nädalal ühes San Francisco ühiskondlikus aias vabatahtlikuna vaheldust otsimas käia http://hayesvalleyfarm.tumblr.com/ - mäletan küll ema, kuidas sa mulle sõnu peale lugesid: "Ära hakka selle põllumajandusega tegelema, see ei vii kuskile," aga no mitte ei saa vastu panna). Tunnen, et vaim ja keha hakkavad jälle sünkroonselt tuksuma.
Meil on hetkel kevadvaheaeg ning mul on rõõm ühte alternatiivset kaaskannatajat Floridas üsna pea külastada. Raporteerin kindlasti ka selle kohta, nii et hoidke silm peal! Ja sall kaelas, kui te Eestis olete, sest kuuldavasti in talv sellel aastal sama kangekaelne kui mina ning ei taha mingi hinna eest järele anda.
No comments:
Post a Comment