Wisconsin Adidas XC Invitational oli võistlus, millest võttis osa 44 võistkonda, kellest 19 kuulub USA 30 parema hulka (USF nende hulka ei kuulu). Üks kõrgetasemelisemaid võistlusi kogu hooaja jooksul.
Tulemused: http://www.uwbadgers.com/sports/w-xc/stats/2011-2012/111014_wisconsin_adidas_invite_women.html
Reisime jällegi peaaegu riigi teise otsa, kus erinevalt San Franciscost saime sügist tunda: värvilised ja kergelt raagus puud, päikseline aga karge ilm ning tuul. Jooks toimus vägagi avatud rajal, mis tegi selle vaatajatele kindlasti nauditavaks, kuid võistlejate jaoks üsna armutuks. Maastiku poolest rada väga keerukas polnud, kuid pikad sirged vastu tuult panid võistlejad tõsiselt proovile.
305 on väga suur number ning minu suurimad hirmud oli kukkumine ja karpi jäämine. Start anti kõigile loomulikult ühelt laialt joonelt, kuid raja põhiline osa oli sellest kordades kitsam. Olin stardist väljudes valmis hea koha pärast võitlema, kuid olukord lahenes rahumeelselt. Püsisin grupi esimeses kolmandikus ning omasin toimuvast head ülevaadet. Tempo püsis esimese poole vältel väga rahulik (esimene miil 5.36), mitõttu grupp tegelikult palju ei lagunenud. Tundsin end mugavalt ning isegi nautisin jooksu. Pärast 3km vahefinišit anti esimene nüke, mis venitas jooksjate rivi pikemaks. 4km joonel toimus järgmine tempomuutus, mille ma mingil hämmastaval kombel maha magasin. See km kulges paljuski ülesmäge ning grupiga uuesti liitumine käis hoolimata pingutustest üle jõu. Maha jäämine oli suur suur viga. Veider öelda, kuid jäin 305 jooksja seas üksi, kui lõpuni oli veel enam kui 1km, millest 500m vastu tuult ning 500m laugelt mäkke finišisse. Võin käsi südamel väita, et jätsin sellesse viimasesse km kogu oma energiavarud. Ületasin lõpujoone 43ndana ning ajaks märgiti 20.52, kuid olen veendunud, et grupiga koos püsides oleksin võinud olla esimese 30 hulgas. Õppetund: mitte hetkekski kaotada tähelepanu! Kui sellise tasemega jooks algab aeglaselt, siis kohe kindlasti ei püsi see tempo lõpuni ning igal hetkel peab olema valmis kiirendusteks.
Meie meeskond saavutas 17. koha, mis on enam-vähem. Eesmärgiks oli tulla esi 12 sekka, kuid minu meelest oli see kergelt ebareaalne. Chloe Treleven ja Sophie Curl, kes on sellel rajal ka varem võistelnud parandasid võimsalt enda rajarekordeid. Alice Baker ja Maor Tijouri näitasid enda keskmist taset ning esmakursuslane Kate Jamboretz võitles rajal lisaks tuulele ja külmetusega, seega jäi tema sooritus tagasihoidlikuks.
Olen igati rahul oma treeneritega nii siin kui sealpool ookeani. Harry Lemberg on väga osavõtlik ning jälgib minu/meie tegemisi distantsilt, hoiab n.ö. kätt pulsil. Helen Lehman-Winters ja Tom Kloos, vastavalt pea- ja abitreener, on siinviibitud 7 nädala jooksul täielikult mu usalduse võitnud. Ning tundub, et mina nende oma samuti. Võistluse eelõhtul toimus väike koosolek, kus veelkord olulised asjad üle korrati ning ka veidi strateegiast juttu tehti. Kui läbivaks teemaks oli siiski meeskonnatöö ning üksteise kohaoleku kasutamine, siis nõuanne, mille mina rajale kaasa sain oli, et julgelt välja minna ning võistelda mõnede riigi parimate tüdrukutega. Viimaste nädalate treeningud on näidanud, et peaksin suutma päris kõrgel tasemel joosta ja pean õppima, kuidas seda võistlusel realiseerida. Kindlasti oli nende eesmärgiks veidi ka minuga psühholoogiliselt manipuleerida, kuid tunnen, et nad tõesti usuvad minusse.
Ma usun, et suudan parem olla!
Siinkohal õnnitleks Harry Lembergi, kes sai IAAFi neljanda taseme treeneri tunnistuse läbides vastavad kursused ning sooritades eksami maksimum punktidele!
Lisaks edastaksin õnnesoovid Mario Mustasaarele, kes sai täna (17. oktoober) jälle aasta vanemaks!
