"The difference between ordinary and extraordinary is that little extra." Jimmy Johnson
Meie riietusruumi vähese inventari hulka kuulub tahvel, mille abil vajalikke meeskonnasiseseid teadaandeid edastame ning mille üleval paremas nurgas alati lühike inspireeriv tsitaat seisab. Sellel nädalal oli keegi sinna ülalkirjutatud lausekese kribanud. Nii lihtnelabane kui see Ameerika jalgpalli treeneri formuleeritud lause ka ei tundu, võtab see kokku "edu" olemuse. Selle ütluse põhjapanevust on raske eesti keelde tõlkida, kuid mõtte võiks edasi anda nii: Ebatavalist eristab tavalisest vaid pisike ekstra.
Olen viimasel ajal päris palju enesekinduse ja -usuga kimpus olnud. Seda siis sportlikus mõttes, kuid kuna jooksmine on miski, mille kaudu ma end suuresti identifitseerin, siis mõjutab see pea kõike, mida ette võtan. Viimases postituses mainitud vasaku sääre luu-ümbrise põletik osutus hoopis tibia väsimusreaktsiooniks (väsimusmurru eelseisnud), siis tuli tahest tahtmata vanduda alla tõsiasjale, et jooksmisest ei tule paar nädalat jälle midagi välja. Kõndidagi oli ebameeldiv ja valus ning 2 nädalat tagasi sain taas au kanda maikuus armsaks saanud lahast, et survet sellele konkreetsele kohale vähendada. Võite vaid ette kujutada, milline oli mu pettumus, kui jälle seda kurjakuulutavat saabast enda silme all nägin. Kui esimest korda sellega hiliskevadel heausklikult ringi tatsasin, arvasin et vajan seda vaid nädal, maksimum kaks, ning olen võimeline suvel staadionil veel kiireid aegu näitama. Inimestele meeldib asjade ja juhtumuste vahele seoseid luua ning minu jaoks kannab see saabas halba aurat. Pärast 6 päeva vaevalist liikumist (näen õudusunenägusid järskudest nõlvadest ja treppidest, kuna nendest üles-alla on kõige raskem minna) ei olnud absoluutselt mingit paranemismärki tunda, pigem valutas jalg isegi rohkem. Pidasin mitmeid jutuajamisi treener Heleniga, kes mingil imekombel mind alati asjadesse uskuma paneb, isegi kui need esmapilgul absoluutselt võimatud tunduvad. Ta laotas minu ette tõsiasja, et vigastused paranevad nii või naa, tahad või ei taha, kuid ainuke asi on, et see võtab aega. Päev päeva järel on raske muutusi märgata, paranemismärke tuleb jälgida pikas perspektiivis.
Olen viimase nädala selles vaimus elanud. Õnneks (või ka kahjuks) on mu ümber inimesi, kes on minevikus samas olukorras olnud või maadlevad hetkel mingit sorti vigastusega, ning nendega mõtteid vahetades mõistan paljugi enda ja maailma olemusest. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks, alati on võimalus, et asjad ei lähe nii nagu ma soovin. Loomulikult on see esmapilgul ebameeldiv, kuid kõik sõltub, kas klaas on pool-täis või pool-tühi, eks. Ma valin selle esimese variandi.
Lisaks on mul imeline võimalus elada sellises vapustavas linnas nagu San Francisco, kus alati miskit toimub. Hiljuti, 15. septembril, toimus kohaliku pesapallimeeskonna koduväljakul San Francisco ooperi otseülekanne. Üritus oli tasuta ning ilmataat õnnistas meid vapustava selge taevaga. Mängiti Rigolettot, mis on üsna tüüpiline seebiooper, kuid trupp oli vapustav. Meespeaosas astus publiku ette Serbia esitenor, mis oli naljakas kokkusattumus, kuna üks minu kaaslastest on samuti serblanna.
Teisipäeval, 18. septembril, üllatas Steven mind aga millegi erakordsega. Astusin tema (ja veel kolme meeskonnakaaslase) maja uksest sisse ning koheselt tugis mu sõõrmetesse mingisugune tuttavalt soe lõhn. Esialgu ei suutnud ma allikat identifitseerida, kuid edasisel inspekteerimisel ja juhendamisel avastasin selle allika ahjust salakavala küpsetusvormi seest: päris oma küpsetatud rukkileib. Vot see on tee eesti tüdruku südamesse! Pärast kahte päeva pärmi hellitamist ning korralikku jahuga mässamist tuli ahjust välja selline iludus (lõikelaual):
.JPG)
Esimene päris oma rukkileib
Täna, 24. septembril, käisin Evaga vaatamas-kuulamas filmi ja arutelu Birma (või Myanmar, kuidas soovite) minevikust ja olevikust. Nimelt on San Francisco Ülikooli selle nädala lõpus väisamas Daw Aung San Suu Kyi, Nobeli Rahupreemia laureaat, kes võitles rahumeelselt 15 aastat Birma valitsuse oppositsionärina koduarestis olles valitseva militaarvõimu vastu. Film tõi vaatajate ette birmalaste kohutava igapäevaelu, kus riigieelarvest kulutatakse vaid 5% hariduse- ja tervihoiu peale, sõjavägi ekspluateerib kõiki Birma rikkalikke maavarasid, keeldub loodukatastroofide olukorras välisriikide abipakettidest ning rahva vaigistamiseks rüüstab külasid, palkab AIDS-i põdevaid mehi, et naisi vägistada ja palju muud kohutavat. Pärast filmi toimunud arutelu eksiilis elava Birma aktivisti ning St Mary's Ülikooli õppejõuga andis olukorrale küll veidi lootust, kuna viimatised sündmused on arenenud riigi demokratiseerimise poole. Kuid eelkõige oli see mõtlemapanev õhtupoolik. Raske oli pealt vaadata võitlust, mida toimub sellel samal sekundil kui ma seda kaadrit vaatan. Lihtsad inimesed, kellel puuduvad igasugused riigipöördelised või materiaalsed huvid, kes on planeedile palju väiksemaks koormaks, kui igaüks läänemaailmas, kaotavad igal pool vedelevatele maamiinidele otsa jalutades jäsemeid. Sõjaväelise valitsuse eesmärk: mitte tappa vaid vigastada, et tekiks vajadus arstide, hooldajate, transportijate, kokkade ja muu abipersonali järele, mis omakkorda vähendab vastuhakkajate arvu. Võitlus, mida mina loodetavasti kunagi võitlema ei pea, kuid mida ma samuti iseenesestmõistetalt ei tohiks võtta. Tundub justkui sünnipärane õigus käia alg-, põhi- ja keskkoolis, minna arsti vastuvõtule, kui gripp või tuulerõuged kimbutavad. Enamik maailma inimestest selle õigusega ei sündinud.
Et positiivse noodiga lõpetada: jooksin täna 20 minutit! Väike võit igas päevas.
.JPG)
.JPG)
.JPG)