Suure suuga sai sõpradele ja perekonnale lubatud, et hakkan igal pühapäeval eelnenud nädala kohta siia blogisse kokkuvõtteid tegema. Suvel peaks harjumuse sisse harjutama, et sügisel San Franciscosse naastes rutiin sees oleks, sest põhiliselt saigi see leht ju loodud selleks, et kajastada enda tegemisi lombi taga. Kuid nii nagu igal reeglil on erandid, siis jäi sel pühapäeval see ülioluline toiming tegemata. Nüüd juba neljapäev käes ning võiks juba nagu selle nädala kohta kirjutada, kuid milleks rutata asjust ette.
Vahemikus 16. - 22. juuli toimus jällegi progress jooksuradadel. Kui nüüd kuulsate inimeste sõnu veidi kasutada, siis võiks lausa öelda, et väike samm inimkonna jaoks, kuid suur samm minu jaoks. Esmaspäeval 20 minutit; teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval 30 minutit ja laupäeval koguni 35 minutit jutti! Hoolimata sellest, et olen vigastusest möödunud nädalate jooksul küllaltki palju aeroobset trenni teinud, on jooksmise taasalustamine päris raske olnud. Igal alal on paratamatult oma spetsiifika ning ükskõik kui palju basseinis vett tallata või rattaga pedaalida, siis uskumatu, aga jookmist saab ikka vaid jooksmisega treenida. Hüppemoment, mis tekib kui kaks jalga korraga õhus on, muudab selle spordiala kehale eriti koormavaks, kuna maandumisel tuleb lihastel-liigestel mitmekordne keharaskus ära amortiseerida ning veel järgmisekski sammuks hoogu anda. Hetkel tegelengi lihtsalt üksikute krosside tasapisi pikendamisega, lõikude või intervall-treeningute peale on vara mõelda. Või noh, mõelda ju võib, kuid tegutsemisega peab ettevaatlik olema. Järgmisel nädalal võiks ilmselt kiirendustega jalga proovida. Ptüi-ptüi-ptüi, kuid siiani on jalg üsna hästi pidanud. Enne jooksu olen veel viimaseid kordi käinud ultrahelis, massööri soovitusel capsicamiga määrinud ning vahetult enne kümmekond erinevat soojendavat jooksuharjutust teinud (tasapisi igal päeval rohkem hüplemisi). Põletikuvastase rohu kuur kestab veel umbes pool kuud, eks ka see annab oma efekti. Ära kipuvad väsima reie tagumised ja muidugi ka säärelihased ning mis kõige veidram, olen juba varasemast ajast tähele pannud, et põhilised pinged kogunevad põlve taha nende lihaste kinnituskohtadesse, kust neid on ka keeruline välja venitada. Viimasega olen ka üsna aktiivselt tegelenud. Kuna pärast treeninguid tunnen, et lihased on iga kord nagu kerges šokis olnud, siis olen pikemad venitussessioonid õhtuks, enne uneaega jätnud, mis on üsna mõnus. Higise kehaga väljas olles võib siin Eesti kehva suusailmaga suves kohati isegi jahe hakata, rääkimata igasugu mutukatest, kes soolase naha peale eriti maiad on. See veel puuduks, et keset suve haigeks jääks. Pärast ühte treeningut Uus-Ihaste metsas leidsin sellesama problemaatilise parema jala Achilka siseküljelt puugi. Oli end küll juba kergelt sisse imenud, aga õnnestus oma jõududega hakkama saada ja ta sealt ühes tükis välja tõmmata. Kaua ta seal ilmselt polnud jõudnud minu kulul elada, aga ehk jõudis ta sealt mure-mahlad enda sisse imeda. Ei tahaks küll, et vaesel loomakesel oma Achilleuse või pöiaga muresid tekiks, kuid ei teagi, kui palju selline väikene üldse valu tunneb. Aga tal on ju 5 teist jalga varnast võtta, mul ainult üks ja seegi pahem.
Järgmises postituses siis jooksva nädala kokkuvõte. Loodan ikka häid uudiseid edastada!
No comments:
Post a Comment