Selgrood

Suve selgroog on nüüd murtud, ööd hakkavad jälle pimedamaks minema ning õuna-aeg polegi enam teab mis kaugel. Kuigi omal aias küll ükski õunapuu sellel aastal vilju ei kanna. Loodetavasti ei kehti üle-aastane seaduspärasus jooksurindel ning sügisene krossijooksu hooaeg kannab samamoodi vilja nagu eelmisel aastal. Kui mõni jälgija on imestanud, et miks ma pole Eestis suvehooajal võistelnud ega koduses konkurentsis kevadel üldse mitte kehvasti alanud hooaega jätkanud, siis igasugu eelarvamuste vältimiseks võin tunnistada, et see ei tulenenud sellest, et oleksin Ameerikas uhkeks kätte ära läinud. Vastupidi, oleksin väga soovinud oma vormi kodupubliku ees realiseerida. Keha aga arvas vastupidi. Nädal enne viimast võistlust, 20. mai paiku otsustas minu parema jala suure varba painutaja, et misk talle ei meeldi ning hakkas kanna knnituskoha juurest tunda andma. NCAA Regionaalsed meistrivõistlused aga ei ole koht, kus sportlane kergekäeliselt otsalemisest loobuda otsustab ning nii püüdsin minagi ikka viimase minutini vauvaigistite ja teipimise, elektrilise stimulatsiooni ja jäävannidega, külma-kuuma vaheldumise ja kõige muu mõeldavaga jala enda pilli järgi tantsima panna. Aga tundub, et sellel lihasel on sama tugev iseloom kui minul ehk kui midagi on pähe pugenud, siis sellest lahti ütlemiseks tuleb ikka väga mõjuvalt meelitada. Ju ma siis ei meelitanud piisavalt ning 26. mail võistluse ajal toimus lihases osaline rebend. Lõpuni jäi loomulikult jooksmata ja NCAA Meistrivõistlustele kvalifitserumata, kuigi oma jooksus oleks mul olnud päris suured žansid. Aga olekspoleks-maailm on üks kuri koht, kuhu ei soovita kellelgi sattuda.

Mõned päevad hiljem tehtud MRT näitas, et olukord ei ole lootusetu ning prognoositud paranemine ei peaks üle paari nädala aega võtma. Aga peaks-maailm on umbes sama kole koht kui olekspoleks-maailm. Prognoos oli ilmselgelt optimistlik. Arvestades nende arstide staaži ehk liigagi. 6. juunil koju saabudes mõtlesin, et ehk õnnestub kodumaa pinnaga jalg ära meelitada, kuid esimese jooksusammu ilma terava valuta sain teha alles 9. juulil. Vahepeal on mind oma nõuannetega aidanud sprdiarst Agnes Mägi ja traumatoloog Madis Rahu (kusjuures veel puhkuse ajast), ning suureks toeks ja ideede-genereerijateks on olnud treener Harry Lemberg ning massöör Jüri Mälk.

Miks ma ütlen suureks toeks? Omast kogemusestki tean, et kõrvaltvaadates tunduvad sportlaste vigastused tihtipeale tühised. No mis see suure varba painutaja ikka on, mingi väike lihas seal pöia sees teeb vähe valu, kannata ära! Sportlane peaks ju valuga harjunud olema. Tõsi. Sportlane on harjunud laktaati täis poolkrampis lihsega veel endast viimast pingutust andma või, mis veel hullem, sellele pingutusele järgneval päeval kangete jalgadega tunniajast hommikujooksu tegema. Kuid seda saab teha vaid siis, kuid masin on õlitatud ja töökorras. Jalgratas ei sõida ka hästi, kui kõik kodarad olemas või õigesti rihitud või pole. See suure varba painutaja on just nagu rattakodar, kui see õigesti oma ülesannet ei täida, hakkab inimkeha muude lihastega kompenseerima või ratas kaheksasse sõitma. Senikaua, kuni minu masin aga paranduses oli/on, siis tuli muid variante leida, kuidas toonust ning aeroobsust säilitada. Sain kõigile Aura veekeskuse töötajatele ja TÜ Spordihoone administraatoritele nägupidi tuttavaks. Ujumine, veesjooks, rattasõit ning hiljem elliptiline trenažöör said minu igapäevasteks kaaslasteks. Ja nii nädalate kaupa. Päikest nägin vähe, kuna väiksema mõju tõttu venisid treeningud kuni 2h pikkusteks. Ja nii ikka 2 korda päevas. Kevadel olin ju samas seisus olnud ning teadsin, et selline periood nõuab pühendumist ja positiivset suhtumist, millest mul puudust polnud. Hoolimata konstantsest kloori lõhnast kehal ja juustel teadsin, et see teenib õiget eesmärki. Mida aga ei juhtunud oli oodatud paranemine. Seal saidki suureks julgustajaks ja abimeesteks Harry ja Jüri, kes andsid nõu ja otsisid erinevaid variante, mida katsetada. Katsetasime siis 7-päevast täielikku puhkust, mil proovisin oma paranemise kinnisideest vabaneda ja vaid mittetreeningulise eesmärgi nimel liigutada. See mõjus. Lõpuks.

Nüüd olen veidi üle nädala jälle treeninud ning 5 treeningkorral ka õnnestunult jooksuliigutusi teinud. Esialgu küll 4X5min, 3X8min ja 2X10min, kuid asi seegi. Usun, et eelmise nädalaga sai lisaks suve selgroole ka vigastuse selgroog murtud ning siit saab vaid paremuse poole minna.

"We choose to go to the moon this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard, because that goal will serve to organize and measure the best of our energies and skills, because that challenge is one that we are willing to accept, one we are unwilling to postpone, and one which we intend to win, and the others, too." JFK

Kuul käimise jätan teistele, kuid muid eesmärke pole ma nõus edasi lükkama.

Jällekirjutamiseni,
Laura