Meie veetlev naiskond. Paremalt: Kate Jamboretz, Chloe Treleven, Hayley Niles, Alice Baker, Mary Sandri, Kaitlin Gregg, Laura Suur ning esiplaanil Maor Tiyouri. Puudu on Sophie Curl.
Lisaks kommentaaridele näete ka imelisi kaadreid ühest eelmise nädala treeningust.
Indiana asub peaaegu idarannikul ning sinna lendamine võtab terve päeva. Lahkusime San Franciscost reedel 18. novembril, et esmaspäeval 21. novembril võistelda, mis tähendab, et see oli hooaja pikim võistlusreis. Lisaks geograafilisele reisimisele rändasime ka ajas 3h tagasi, seega jäi reedene päev eriti lühikeseks. Tagasi läänerannikule lennates oli veider kell 17.00 Indianapolisest lahkuda ning kell 17.00 Chicagos maanduda (1h lend ja 1h ajavahe). Keha küll kellaaegu ei taju, kuid pimeda-valge aja tasakaalu kõikumine ajab taju segadusse. Kell 9 hommikul ärgata tundub mu teadvusele täieliku sissemagamisena, kuid San Francisco aja järgi tähendas see ärkamist kell 6, mis on täiesti tavaline. Üleüldiselt leian, et ajavahega kohanemine ei valmista mulle erilisi raskusi, ja ma töötan pigem pimeda-valge tasakaalu järgi: kui Päike enam ei paista, siis on aeg magama minna.
2 päeva enne võistlusi tegime kerge treeningu pargis nimega Eagle Creek ja tõsimeeli nägin kahte kotkast.
Vähendan nüüd ebaolulise jutu osakaalu ja asun tõelise iva kallale. Fokusseerisin oma tähelepanu kogu eelnenud nädala jooksul sellele võistlusele. Minu jaoks oli ülioluline eelmisest jooksust hästi taastuda (pole jõudnud kokkuvõtet postitada, kuid lühidalt öeldes täielik ebaõnnestumine, lisaks tervislikud probleemid), kogu hooaja jooksul kogutud kogemused oma peas läbi analüüsida, väljafiltreerunud tarkused jalgadesse suunata ning võimalikult targalt joosta, kuna oma füüsilises vormis olen hetkel rohkem kui kindel. Kuna semestri lõpp hakkab ähvardava kiirusega lähenema, on raske kooli ja treeningute harmoonilist tasakaalu saavutada, kuid üritan endale püstitatud prioriteete meenutada - tulin siia eelkõige selleks, et jooksjana areneda, akadeemiline areng on lisaboonuseks. Sel viisil olen üsna palju tudengi-stressi vältinud ja energiat säästnud (ema, ära muretse, sa ju tead, et ma olen alati oma kohustustega hakkama saanud). Ka professorid on tegelikult väga elevil, et meie naiskonnal nõnda hästi läheb, ja on koduste tööde osas paindlikud. Eelnenud nädala treeningud vormi suhtes enam väga midagi loomulikult ei muutnud, kuid samas näitasid, et jalgade värskus pole veel kuskile kadunud. Andsime viimase lihvi teisipäevaste 5X1km 3.30 -> 3.13 ja reedeste 5X300m 59 -> 55 lõikudega.
Nädala lõpuks tundsin, et olen valmis endast parimat andma. Treenerite ja ümbritsevate inimeste nõuanded ja toetus kinnitasid seda tunnet. Päev enne rajaga tutvudes tuli välja, et võõrustaja ülikooli tunnusvärvid on sini-must-valge, ning stardi-finiši ala ehtisid vastavates värvides lipud! Kogu situatsiooni muutis veelgi kodusemaks külm ja vihmane ilm, seega olin täiesti omas elemendis.
Võistluseelne öö oli tavapäraselt lünklik, kerge hommikune jooks tavapäraselt masendav (mulle tundub alati, et kuna uni polnud kvaliteetne, siis iga tegevus enne võistlust on liigne energia raiskamine; tegelikult tean, et jalgade jaoks on see hea äratus) ja võistluseelne soojendus tavapäraselt tüütu. Viimaseid lahtijookse tehes astus Tom (üks meie treeneritest, kes ka ise on eliit jooksja) mu juurde, vaatas sügavalt silma sisse, peaaegu mu mõtetesse, ja ütles paari lausega, mida ta minust arvab. Pärast seda toimus mu peas mingi klõks ja kõik loksus paika. Oli aeg stardijoonele rivistuda.
Taktikast olime juba eelmisel õhtul rääkinud ja ma teadsin täpselt mida tegema pean:
1. Esimene km tugevalt alustada ja 230 jooksja seas hea positsioon saavutada: 3.07 ja umbes top 100.
2. Raja keskmises osas kulgeda ja võimalikult palju energiat säästa: tempo rahunes, säilitasin positsiooni.
3. Raja teises pooles järkjärgult ettepoole liikuda ja väsinud tüdrukute hingeldamisest jõudu koguda: top 100 -> top 50.
4. Viimasel 500m mitte surra: finišisirge oli vaevaline, kuid jätsin endast kõik sinna.
Moment jooksust. Jällegi tundub, et olen pikim tüdruk rajal.
Alati saab paremini, kuid seekord olen rahul. Ülevoolavaks õnneks põhjust pole, kuid samas pole ka millegi üle konkreetselt nuriseda. Kindlasti teen omad järeldused, mida treeningute ja järgmiste võistluste ajal meelde tuletan.
Pärast jooksu jällegi soojad riided selga, et Indiana sügiseses vihmas mitte külmetada.
Naiskonna jaoks kokkuvõtvalt väga silmapaistev päev siiski polnud. Eesmärgiks oli top 20 seas lõpetada, kuid positsioneerusime 25. kohale. Paari korraliku soorituse kõrval tuli ühel tüdrukul rajal roietevahelise saaglihase rebestusega võidelda, mistõttu kaotasime palju väärtuslikke sekundeid ja punkte. Kuid kogu elevus ja melu NCAA meistrivõistlustel osalemise tõttu on kõiki tüdrukuid omavahel ja treeneritega veelgi rohkem ühendanud. Eriti hea meel on selle üle, et vanemad leidsid aega ja ressursse, et erinevaist paigust kohale lennata ja meile kaasa elada.
Pärast võistlust. Kõik vanemad olid kaameratega kohal, seega ei teadnud, kuhu parasjagu vaatama peab.
Kui teised tüdrukud võtavad nädala või paar vabaks, et murdmaajooksu hooajast puhata, siis mina jätkan treenimist 11. detsembril toimuvate Euroopa Meistrivõistlusteni. Lendan Euroopasse 6. detsembril ja olen juba väga elevil, et saan üle pika aja oma rahvust esindada ja Eesti vormi kanda. Pärast seda võtan nädala vabaks, et Ameerikasse tagasi sõita, ülikoolis eksam sooritada ja Albuquerquesse mäestikku sõita, kus hakkan juba uueks hooajaks valmistuma.
Pilt 2010. aasta Euroopa Murdmaajooksu MV.
No comments:
Post a Comment