Tere taas!

Hooaeg hakkab haripunkti jõudma: möödunud nädalavahetusel (29.10.2011) toimusid West Coast Conference (WCC) Meistrivõistlused ning vähem kui kahe nädala pärast tuleb Regional Meistrivõistlustel tõestada, et oleme USA meistrivõistlustel osalemise väärilised. Sellega krossijooksu hooaeg 2011. aastal kulmineerubki. Paljukardetud tihe võistlusgraafik on hoopis vastupidiseks kujunenud. Aga tõele au andes on see siiski alles esimene hooaeg, eks aeg annab selles osas arutust.

Niisiis WCC ning Crystal Springs - vaieldamatult raskeim rada, millel kunagi võistelnud olen. 6km jooksul on minimaalselt tasast pinda, pidevalt üles- või allamäge ning kui viimane kõlab nagu kergendav asjaolu, siis tegelikult peab ka allamäge joostes omajagu tööd tegema. Õnneks asub Crystal Springs 45min autosõidu kaugusel ning poolteist nädalat enne võistlust tegime seal varahommikuse fartleki. See andis võimaluse oma võimeid õigesti hinnata ning läbi mõelda, kus ja kui palju energiat kulutada võib.

Lühikirjeldusena võiks ära märkida, et stardist minnes on umbes 400m allamäge, kuid esimene miil lõppeb enamvähem stardijoonel ning see tähendab, et sama palju on ka järjest ülesmäge! Raja keskosas on palju "künkaid", kuid kolmanda miili lõpus ootab kirss tordil: üsna lühike, kuid väga järsk nõlv, mis läheb üle pikaks laugeks nõlvaks. See on tavaliselt koht, kus finisi järjestus paika pannakse. Viimane miil keerutab üsna palju enne kui avaneb 400m lõpusirge, kus on kõik nagu kandiku peal näha. Üldiselt on rada väga pealtvaataja sõbralik, kuna kulgeb avatud väljal. Puid ei ole, kuid palju torkivaid põõsaid. Sophie Curl, üks minu võistkonnakaaslatest, riivas ühte neist jooksu ajal ning kriimustus nägi välja nagu lõvi oleks käpaga üle kõhu tõmmanud. Seevastu abitreener Tom Kloos suutis end hästi läbi põõsaste joostes terve raja peale jaotada ning hämmastaval kombel oli ta strateegiliselt olulistes kohtades alati ergutamas.

Kuna San Francisco asub Crystal Springs rajast kiviviske kaugusel oli meile väga palju inimesi kaasa elamas. Alates spordiosakonna töötajatest, teiste meeskondade liikmetest ja toetavatest lapsevanematest kuni ülikooli professoriteni välja. Atmosfäär oli imeline!

Niisiis 6km, 20.23 (isiklik rekord) ning individuaalarvestuses 2. koht. Keskmine kiirus 3.23,8 ning 3km vaheaeg 10.10, mis tähendab, et kiirus oli ühtlane terve jooksu vältel. Eelnevalt mainisin, et jooksu saatus otsustatakse tihti ühel nõlval raja teises pooles ja nii ka seekord. See tähendas aga, et nii ees- kui tagaolijaga oli turvaline vahe ja lõpus eriliselt pingutama ei pidanud. Veelgi enam: võistlus käib meeskonna nimel ja aeg kuigi olulist rolli ei mängi. 20.23 on selle raja kõigi aegade edetabli kolmas aeg ning San Francisco Ülikooli uus rekord. Tara Erdmann võitis Lääneranniku Individuaalse meistritiitli juba kolmandat korda ja seekord järjekordse võimsa rajarekordiga (20.01). Seega kaotus esikohale 22 sekundit. Minu lugupidamine selle tüdruku suhtes, kuna ta jooksis põhimõtteliselt üksi ja on kindlasti palju enamaks võimeline, kui õigesse seltskonda satub, mis loodetavasti Regionals või USA meistrivõistlustel juhtub.

Tulemused: http://www.rtspt.com/events/wcc/xc2011/women.txt

Enda jooksuga jään igati rahule. Alustasin konservatiivselt, hoidsin end pigem tagasi. Eelnevate jooksude kogemustele toetudes pean õppima, kuidas energiat kogu raja peale ühtlasemalt jagada. Seekord õnnestus hästi ning viimased kaks kilomeetrit ei tundunudki nagu lõputu kannatuste rada. Jalad ja käed allusid mu korraldustele päris hästi ja finisi joont ületades jaksasin oma jalgadel seista.

Võistkondade arvestuses niisiis kolmandat aastat järjest esikoht! Kõik tüdrukud olid võitluseks häälestatud ning andsid endast parima! Olen õnnelik, et kõik õnnestus just vajalikul hetkel.

Öö enne võistlust veetsime Sofitel luksushotellis, mis on minu meelest küll üpris tobe ja mõtlematu raiskamine, kuid kuna see on korraldajate poolt kõikidele võistkondadele organiseeritud, et kõigil võrdsed tingimused oleks (Ameerikamaa kombed), siis polnud väga mõtet protesteerida... Üllataval kombel polnud toas aga Intenetiühendust. Kuna hotell oli ilmselt kergelt ülerahvastatud, siis pidime toanaabriga ka voodit jagama, ning osaliselt ka selle tõttu (peamiselt ikka võistlusnärvi tõttu) jäi võistluseelne öö magamata. Dusitarbed olid aga ülihea lõhnaga ning need rändasid minuga koju kaasa, n.ö. kompensatsiooniks. :)

Pärast võistlust oli aga pidulik lõuna ja auhinnagala. Lisaks korraldajate ja peasüüdlaste kõnedele kõneles ka kunagine WCC tsempion (kelle nime ma kahjuks ei mäleta) väga meeldejääva kõnega. Ta oli väga perspektiivikas jooksja, kuid pidi kroonilise vigastuse tõttu tipp-spordist lõplikul loobuma. See pole kellelegi kerge otsus, kuid ta osutas hoopis selle olukorra positiivsele aspektile. Inimesena ta ju tegelikult ei muutunud. Oma lähedastele ja sõpradele, ka treeningkaaslastele, jääb ta siiski selleks samaks inimeseks. Sport oli periood, mis saab ükskord niikuinii läbi, kuid mõjutab elu lõpuni. Endast maksimumi andmine ning kindla eesmärgi nimel töötamine on vaid üksikud asjad, mida me läbi sportimise õpime ning loomulikult kandub see üle kõigele, millega tegeleme!