Wisconsin Adidas XC Invitational 2011

14. oktoober, 6km, 305 tüdrukut, tuul - nii võtaksin kokku oma teise võistluse Ameerika mandril.

Wisconsin Adidas XC Invitational oli võistlus, millest võttis osa 44 võistkonda, kellest 19 kuulub USA 30 parema hulka (USF nende hulka ei kuulu). Üks kõrgetasemelisemaid võistlusi kogu hooaja jooksul.

Tulemused: http://www.uwbadgers.com/sports/w-xc/stats/2011-2012/111014_wisconsin_adidas_invite_women.html

Video: http://www.flotrack.org/coverage/240308-Wisconsin-adidas-XC-Invitational-2011/video/510336-Womens-College-6k-Wisconsin-Invite-2011

Reisime jällegi peaaegu riigi teise otsa, kus erinevalt San Franciscost saime sügist tunda: värvilised ja kergelt raagus puud, päikseline aga karge ilm ning tuul. Jooks toimus vägagi avatud rajal, mis tegi selle vaatajatele kindlasti nauditavaks, kuid võistlejate jaoks üsna armutuks. Maastiku poolest rada väga keerukas polnud, kuid pikad sirged vastu tuult panid võistlejad tõsiselt proovile.

305 on väga suur number ning minu suurimad hirmud oli kukkumine ja karpi jäämine. Start anti kõigile loomulikult ühelt laialt joonelt, kuid raja põhiline osa oli sellest kordades kitsam. Olin stardist väljudes valmis hea koha pärast võitlema, kuid olukord lahenes rahumeelselt. Püsisin grupi esimeses kolmandikus ning omasin toimuvast head ülevaadet. Tempo püsis esimese poole vältel väga rahulik (esimene miil 5.36), mitõttu grupp tegelikult palju ei lagunenud. Tundsin end mugavalt ning isegi nautisin jooksu. Pärast 3km vahefinišit anti esimene nüke, mis venitas jooksjate rivi pikemaks. 4km joonel toimus järgmine tempomuutus, mille ma mingil hämmastaval kombel maha magasin. See km kulges paljuski ülesmäge ning grupiga uuesti liitumine käis hoolimata pingutustest üle jõu. Maha jäämine oli suur suur viga. Veider öelda, kuid jäin 305 jooksja seas üksi, kui lõpuni oli veel enam kui 1km, millest 500m vastu tuult ning 500m laugelt mäkke finišisse. Võin käsi südamel väita, et jätsin sellesse viimasesse km kogu oma energiavarud. Ületasin lõpujoone 43ndana ning ajaks märgiti 20.52, kuid olen veendunud, et grupiga koos püsides oleksin võinud olla esimese 30 hulgas. Õppetund: mitte hetkekski kaotada tähelepanu! Kui sellise tasemega jooks algab aeglaselt, siis kohe kindlasti ei püsi see tempo lõpuni ning igal hetkel peab olema valmis kiirendusteks.

Meie meeskond saavutas 17. koha, mis on enam-vähem. Eesmärgiks oli tulla esi 12 sekka, kuid minu meelest oli see kergelt ebareaalne. Chloe Treleven ja Sophie Curl, kes on sellel rajal ka varem võistelnud parandasid võimsalt enda rajarekordeid. Alice Baker ja Maor Tijouri näitasid enda keskmist taset ning esmakursuslane Kate Jamboretz võitles rajal lisaks tuulele ja külmetusega, seega jäi tema sooritus tagasihoidlikuks.

Olen igati rahul oma treeneritega nii siin kui sealpool ookeani. Harry Lemberg on väga osavõtlik ning jälgib minu/meie tegemisi distantsilt, hoiab n.ö. kätt pulsil. Helen Lehman-Winters ja Tom Kloos, vastavalt pea- ja abitreener, on siinviibitud 7 nädala jooksul täielikult mu usalduse võitnud. Ning tundub, et mina nende oma samuti. Võistluse eelõhtul toimus väike koosolek, kus veelkord olulised asjad üle korrati ning ka veidi strateegiast juttu tehti. Kui läbivaks teemaks oli siiski meeskonnatöö ning üksteise kohaoleku kasutamine, siis nõuanne, mille mina rajale kaasa sain oli, et julgelt välja minna ning võistelda mõnede riigi parimate tüdrukutega. Viimaste nädalate treeningud on näidanud, et peaksin suutma päris kõrgel tasemel joosta ja pean õppima, kuidas seda võistlusel realiseerida. Kindlasti oli nende eesmärgiks veidi ka minuga psühholoogiliselt manipuleerida, kuid tunnen, et nad tõesti usuvad minusse.

Ma usun, et suudan parem olla!

Siinkohal õnnitleks Harry Lembergi, kes sai IAAFi neljanda taseme treeneri tunnistuse läbides vastavad kursused ning sooritades eksami maksimum punktidele!

Lisaks edastaksin õnnesoovid Mario Mustasaarele, kes sai täna (17. oktoober) jälle aasta vanemaks!

Pilte!

Seekord pikalt ei kirjuta, lasen piltidel enda eest rääkida. Kõike kummalist, omapärast ja San Franciscolikku pole kaameraga mahti olnud jäädvustada, kuid veidi värvi must-valgete ridade vahele kuluks siia blogisse ära!

Üks San Francisco kaubamärke: Golden Gate Bridge. Ülemine pilt on veidi romantilisem, kuid alumine kirjeldab tõetruult siinset igapäeva: udu, mis ookeanlilt lahele rullub katab tihti terve linna.

Linn on kunsti täis. Paljud seinad ja müürid on maalingutega kaetud. Seda võib ka graffitiks nimetada, kuid vaid selle sõna parimas tähenduses. Tihti on maalingud seotud selles tegutseva asutusega ning kannavad mingit sõnumit. See konkreetne kirjeldab naiste rolli ühiskonnas.

Üks paljudest San Francisco kodututest rattasõitu propageerivast seinamaalingust möödumas. Minu foto jäädvustab kogu pildist umbes ühe kuuendiku ning kärestikulises ojas on lainekeeristesse kodeeritud parimate rattasõidu tänavate nimed.

Üks osa rattasõitu propageerivast maalingust. Üleelusuurune!

Linnas on palju nii rattureid kui ka rattapoode! Igatsen oma Pantherit, kuid nüüd on mul Raleigh!

Enne ratta selga istumist ja teele asumist peab marsruudi korralikult läbi mõtlema, sest muidu võib juhtuda nii nagu pildil...

Kaamera oli merepinnaga paralleelselt. Mees paremas nurgas on selle tõendiks!

Järgmine "kohtustuslik" vaatamisväärsus on ajaloolised trammid. 1940 aastast alates on San Francisco ainuke linn Ameerika Ühendriikides, kus see transpordivahend säilinud on. Omal ajal täielik sensatsioon, praegu lihtsalt üks paljudest kummalistest asjadest, mida see imeline linn pakub.

Kunst ja reaalsus käsikäes.

Lõbusad burgerid.

Tänavad on absoluutselt igasugu kunsti täis. See punt oli ausalt öeldes väga hea!

"Pick a subject and price, get a poem" ehk "Vali teema ja hind, kirjutan luuletuse". Pildilt pole näha, kuid seal oli järjekord. Ühe "kliendi" peale kulus umbes 10 minutit ning luuletuste sisu oli muljetavaldav.

Ka omamoodi kunst: "May I please have some pot to get me very stoned. Thanx" ehk "Sooviksin veidi kanepit, et end pilve tõmmata. Tänan"

Kunst klassikalises võtmes. Hiina keraamika ja pronks esemed umbes 200 aastat enne meie aega. Need olid ühes esimesed esemed, mida Aasia Kunstide loengutes analüüsisime.

Jaapani matmistraditisoonidega seotud skulptuurid umbes 5ndast sajandist. Arvatavasti šamaani kujutised, kuid kes enam päris täpselt oskab öelda...

San Francisco südames asub Ameerika suurim Hiinalinn. Külastasime pisikest õnneküpsiste vabrikut ning uskuge või mitte, aga see pilt maksis pool dollarit (loomulikult öeldi seda mulle pärast pildi tegemist!).

Hetkel on käimas Fleet Week, mille jooksul demonstreeritakse Ameerika militaartehnikat. Tähtsündmuseks on õhujõudude šõu ehk 6 ülikiiret ja ülivõimast reaktiivlennukit teevad lahe kohal igasugu trikke!

Pildi kvaliteet pole just parim, kuid rõhutab ühtekuuluvust: võistlusreiside ajal oleme alati ühtemoodi riietatud. Alates lennureisist ja õhtusöögist kuni võistluse endani.

Pärast rasket, aga edukat treeningut "Üks, kaks, kolm. GO DONS!" Täpselt nii see ka kõlas, sest et minu au oli seda hüüda.

Oleks patt mitte õnnelik olla!

Päikselised tervitused kõikidele, kus iganes maailma otsas te ka poleks!

Mu armas rutiin.

Selles postituses püüan oma igapäevaelu kirjeldada. Tänase tempokrossi ajal küsisid teised tüdrukud mu käest, millega pärast jooksmist tegeleda sooviksin. Vastasin, et tahaksin proovida, kuidas oleks absoluutselt ilma rutiinita elada. Kõik nõustusid, et see on kindlasti raske. Kooli ja treeningute tõttu on meie ajagraafik nädalate lõikes fikseeritud, samas tunnen, et vajan seda graafikut ja olen täitsa häiritud, kui miski seda rikub. Siiski oleks nii huvitav lihtsalt spontaanselt üks päev, üks tund või üks minut korraga ette mõelda. Oleks, oleks... Seniks aga naudin oma rutiini!

Niisiis, tõusen iga päev kell 6.00:

• Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel pesen hambad, haaran väikse snäki (müslibatoon või banaan) ning lähen trenni, mis algab kell 7.00. Enne seda astun läbi füsio-ruumist, kus vajalikud passiivse soojenduse protseduurid läbi teen (kuuma vee vann, tallamassaaž tennisepallil, foam roll, lisaks olen viimasel nädalal saanud ultraheli oma probleemsele pöiale, mis kvaliteettrennide eel ka kinni teibitakse). 7.00 alustame aktiivse soojendusega: venitused, abivahendiks hüppenööri taoline plastiline köis. 7.15 alustame treeninguga. Tavaliselt on siis juba täiesti valge ja soe, ma pole veel kordagi pidanud pikkade riietega jooksma. Pärast treeningut üritan alati vähemalt 10min jäävannis põlvitada. Ning siis on aeg kauaoodatud kollektiivseks hommikusöögiks ülikooli kohvikus umbes kella 9.45 paiku.
• Teisipäeval ja neljapäeval algab trenn kell 10.00, mis tähendab, et ma saan rahulikult hommikst süüa. Pärast ärkamist siiski võimlen kergelt. Hommikuse pudru või müsli kõrvale vaatan tavaliselt eelmise õhtu AK uudiseid ning veel enne kella 8.00 loengut jõuan mõne koolitüki ära teha. Loeng kestab max 9.15-ni ning siis ikka sama rutiin: garderoob, füsio-ruum, trenn, jäävann, söök (lõuna).
• Teise treeningu teeb igaüks vastavalt oma ajagraafikule, tihtipeale on selleks hoopis veloergomeeter. Vigastuste vältimiseks soovitatakse taastavad trennid rattal teha, et jalgade koormust vähendada.
• Laupäevad on iseseisvad. Olenevalt nädala treeningkoormusest saame treeningülesanded ning ise valime, millal teeme. Järgin oma teisipäeva-neljapäeva rutiini, mis tähendab, et teen trenni kella 10 paiku. Tavaliselt on sel päeval 1 trenn.
• Pühapäeval koguneme kell 8.30, et ühiselt linnast välja pikale krossile sõita. Tavaliselt alustame treeninguga alles 9.15 ja 9.30 vahel, mis tähendab, et on parajalt aega, et hommikusöök ära seedida. Pühapäeva õhtuti olen tavaliselt ujumas käinud.

Lisaks kahele treeningule päevas on mul ka iga päev kaks loengut, kokku 4 ainet. Eesti tudengid ilmselt hõiskaks, kui neil oleks vaid 4 ainet semestri jooksul, kuid võin teile kinnitada, et tööd teeme me ilmselt võrdselt. Lühidalt siis ainetest ka, ärge üllatuge, bioloogiaga on neil vähe pistmist:

• Avalik kõnelemine/Public Speaking - nimi ütleb juba kõik ilmselt; õpime kuidas kõnet üles ehitada, krijutada, harjutada ja pidada, millised on igaühe individuaalsed vead ning kuidas lavakrambist üle saada. Õppejõud tegeleb hobikorras kergejõustikuga (heitealad) ning on niisama muhe. Lahkun sellest loengust alati hea tujuga. Ja veel, tuli välja, et ühe kaastudengi ema on eestlane.
• Kirjutamine/Writing Communication - jällegi, pikemat selgitust ilmselt ei vaja: õpime, kuidas erineva suunitlusega esseesid kirjutada. Kirjutame palju ja pikalt ning ei saa öelda, et see ma seda just naudin. Läksin bioloogiat õppima osalt just seetõttu, et esseede vorpimisest pääseda, kuid saatuse tahtel vorbin hoopis ingliskeelseid esseesid.
• Aasta kunst/Asian Art - Hiina, India, Jaapani ja Korea kunstiajalugu, kuid keskendume sõnale kust, mitte ajalugu. Vaatame objekte erinevatest perioodidest, kuid üritame neid analüüsida vastavalt nende originaalsele kontekstile. See kursus tutvustab mitte ainult ükskuid kunstiteoseid, kuid neid rahvuseid, uskumusi, igapäevaelu ja maailma tõlgendust üldisemalt. Läbi ajaloo tundma õppimise hakkan järjest enam nende riikide tänapäevast kultuuri mõistma.
• Bioloogiaalane filosoofia/Philosophy of Biology - esimese paari nädala jooksul tutvusime filosofeerimise alustõdedega: mis on tõde, argument, loogika jne. Nüüd püüame õpitu abil Darwini evolutsiooniteooriat lahti mõtestada. Paras pähkel tund, kuid õppejõud (kelle vend on professionaalne räppar ja kes ka ise just suu peale kukkunud pole) kahtlemata naudib klassi ees olemist, mis muudab iga loengu alati erakordselt huvitavaks.

Spordiosakonnal on tudeng-sportlastele ka akadeemiliselt kõrged nõuded: esmakursuslased ja rahvusvahelised tudengid peavad igal nädalal vähemalt 8h "registreeritult õppima". Selleks on spordimajas eraldi ruum, kus on trobikond arvuteid, kirjutuslauad ja printerid. Õhtuti kella 19.00-21.00 vahel toimub sama asi raamatukogus. Iga kord paned nime ja aja kirja. Sama reegel kehtib ka neile, kelle keskmine hinne on alla 3.2. Kui regulaarselt seda reeglit ei täida, võidakse sind treeningutest vabastada. Lisaks on igal nädalal n.ö. jutuajamine selle ruumi juhatajaga, kes su õppetöö kohta küsib. See on tegelikult väga sõbralik vestlus ning kõik need reeglid üldiselt on tudengite aitamiseks mõeldud.

Lisaks tegutseb USF-is Kirjutamise ja Õppimise Keskus, kuhu võib konkreetsete kirjatööde, kõnede, uurimuste vm korral pöörduda. Olen sealt päris asjalikku abi saanud.

Kokkuvõttes on mu rutiin Tartu rutiinist üsna erinev, kuid kuna kõik asub territoriaalselt üksteisele niivõrd ligidal, siis tunnen, et mul on palju rohkem aega.

To Benni and Eddie: I hope google translator makes any sense!

Holy Toledo!

Esimene võistlus seljataga: võib õnnestunuks lugeda.

Nagu tavaliselt oli võistluseelne öö lünklik, kuid kuna päeval tegevust jätkus, siis polnud aega sellele keskenuda. Pärast hommikust kerget jooksu, sööki ja õppimist käisime kinos. Moneyball oli võistluseelselt üsna hea valik. Motiveeriv, kuid hea meelelahutus samaaegselt. Seejärel kiirelt tagasi hotelli, kus 3 minutiga asjad kokku pakkisime ja check-oudi tegime. Üsna hektline. Siis sõitsime Toledo Ülikooli treeningruumidesse, kus vajalikud soojendus-protseduurid läbi viisime ja lõpuks võistluspaika.

Vastupidiselt reedesele päiksepaistele üllatas hommikul ilm meid vihmaga, mis rajaolud keerulisemaks muutis. Golfiväljak oli kohati päris porine ja sai selgeks, et jooksjatepundi tahaotsa jääda ei tohi.

Rajaskeem. Põhimõtteliselt edasi-tagasi, kuid start ja finis eraldi.

Keskendusin heale stardile. Rahvast oli omajagu ning jalgu kaks korda rohkem. Tegime soojenduse ajal ka paar ühist spurti ning mind paigutati tagumisse ritta (sinised naelikud).

200m pärast starti olin esimeste seas ja tundsin end kindlalt, kuid siiski oli 1km sees üks ohtlik olukord, kus minust peaaegu üle oleks joostud. Haarasin eesolija seljast (palun vabandust) ning jäin püsti. Sellised olukorrad võtavad alati põlved nõrgaks. Esimese kilomeetri jooksime suures pundis, kuid siis hakkas rivi harvenema. 4-5 tüdrukut tegid tempot ning läksin nendega eest ära.

Häbi tunnistada, kuid pärast poolt maad hakkasin väsimust tundma. Meie võistkonnal oli vaid kaks ergutajat: ametlik treener Helen Lehman-Winters ning vabatahtlik treener-sportlane Kailin Gregg. Helen positsioneerus minu jaosk väga soodsas kohas ja süstis oma nõuannetega mulle energiat. Püsisime 4ses pundis ja tundsin, et ka teised tüdrukud väsivad. Ka see andis jõudu. Kuid siis juhtus see, mis minuga alati juhtub: kumm sai tühjaks. Käed muutuvad jäigaks ja raskeks, jalad ei allu ning selline tunne, et kohe kukun sellili. Viimase 400m kaotasin võitjale 12 sekundit ning 5ndaga näiliselt ohutu vahe sulas nagu kevadine lumi 0.1 sekundiks (minu kasuks).

Olin vist pikim tüdruk.

Neljanda kohaga jäin siiski rahule. Aeg: 13.28,3 (keskmine 3.22min km) oli minu maksimum. Finisijoonele jäid minu viimased jõuvarud. Tüdrukud kellele kaotasin on USA tudengispordis tuntud nimed ja häbi ei olnud. Täitus ka sisimas tuksunud eesmärk olla oma võistkonna parim. Usun, et Helen teadis, milleks ma võimeline olen, kuid nüüd teavad ka teised tüdrukud täpsemalt, mis puust tehtud olen.

Homme möödub kuu aega Ameerikasse saabumisest. Omajagu pikk aeg, kuid tunnen end siiski kohati nagu võõrkeha. Olen teiste tüdrukutega võrreldes vaiksem ja tagasihoidlikum. "Uus" ja alati ei tea, mida üks või teine asi tähendab ning käib trennides. Mulle tundub, et pärast eilset võistlust võtavad ka võistkonnakaaslased mind tõsisema treeningpartnerina. Võistlus ise oli tegelikult vähetähtis.

Võistlusjärgselt üllatas treener meid järgmisega:

10min lõdvestusjooks

2x5X1min staatilised kerelihased (plank, ilma pausita)

2X30s burpees, vahelduv hüplemine, mägironija, kätekõverdused, paigal vahelduv sirge jala tõstmine ette

8X70m kiirendused

15min kerge jooks

Mina mõtlesin, et kogu energia pidi võistlusesse panema, aga tegin siiski hambad ristis kõik vajaliku ära. Tehnika ei kannatanud seejuures küll mingit kriitikat. Aga "profid teevad nii"!

Nüüd 3 nädalat keskendunud kvaliteetset treeningut ning siis juba olulisem võistlus Wisconsin's!

Teated Toledost

Tere!

Tänane postitus tuleb Ohio osariigist, Toledost. Ameeriklaste sõnutsi kesk-läänest, kuid tegelikult üpris idast. Ajavahe San Franciscoga on 3h. See on põhimõtteliselt sama, mis Eestist üle Uuralite Siberisse. Imelik võrdlus, tegelikult.

Homme toimub siin nimelt krossijooksu võistlus, mis on ühtlasi minu esimene võistlus USF ülikooli eest. Peale minu jookseb veel 7 meie tüdrukut ning peale meie veel 7 meeskonda. Päris ilus numbrite mäng sattus praegu. Arvestus käibki meeskondade kaupa: krossi hooajal individuaalarvestust pole.

Täna käisime rada vaatamas: 4km märgistatud rada golfi väljakul. Eelinfo oli, et tasane, aga me veendusime, et see oli mingi vandenõu meie vastu. Tegelikult on kohe stardist 150m pikkune lauge tõus, esineb künkaid, kõnniteede ületusi, tammetõrusid, erineva pikkusega muru. Oma kerget õhtust sörki alustades nägime ka hirvi, kuid vaevalt mõnega võistluse ajal kokku satume.

Ühesõnaga saab huvitav olema. 4km on niivõrd lühike distatns, et tempo on ilmselt üleval kohe algusest peale. Arvestades ka seda, et kokku on umbes 80 jooksjat ja rada on ca 10m lai, siis peab stardist kohe tulistama, et mitte toppama jääda. Hommikusel treeningul harjutasime grupistarti ning kogu see situatsioon, et sai naelikud jälle jalga panna ja veidi strateegiat arutada, pani liblikad kõhus lendama. Olen elevil, kuid närvis. Minu ainuke kogemus sellise rahvamassiga on eelmise aasta krossi EM-lt. Seal venid rivi üsna kiiresti pikaks, kuid siin on tase ühtlasem. Treeneri sõnutsi on kõik võistkonnad üsna võrdsel positsioonil ja tulemus sõltub sellest, kellel on parem päev. Ma loodan, et meil tuleb hea päev.

Paar viimast päeva on mu parem tagareis endast tugevalt märku andnud. Teisipäevane lõigutrenn murul (4X300m; 4X500m; 4X300m) oli üliintensiivne ning kuna mul oli hambaarsti-aeg trenni ja loengu vahepeal (hambast murdus tükk lahti), ei jõudnud ma pärast venitada ega jäävannis käia. Hambaarst asus umbes 30min rattasõidu kaugusel, aga pidin sinnajõudmiseks põhimõtteliselt Laiuse voore kõrgusest künkast üle sõitma. Ei ole just mu lemmiktegevus pärast sprinditrenni. Tagasi tulin bussiga :)

Eile ehk kolmapäeval jooksime 6.15 hommikul, kuna lennureisid ja ajavahe kulutasid terve päeva. Kogu see istumine ei mõjunud tagareiel kuigi hästi. Pärast tänahommikust võistluseelset soojendust jäätasin ja venitasin mõnusalt ning õhtul tundus lihas juba pehmem. Toonuses, aga allus juba rohkem minu tahtele.

Kuna võistlus on õhtul ja meil on hommikupoolikul ilmselgelt vaba aeg, otsustasime kinno minna. Homme esilinastub Moneyball Brad Pittiga peaosas (http://www.moneyball-movie.com/). Ilmselt jääb "kohustuslik õppimine" ära. Esimese aasta tudengid, rahvusvahelised ja kindlast keskmisest hindest allpool positsioneerijad peavad tegema igal nädalal 8h no registreeritud õppimist. Üsna tüütu, kuid kodused tööd peab nii või naa ära tegema ja pole eriti vahet kus. Ainuke küsimus on, millal. Olen üsna harjunud, et õpin näiteks lõunat või õhtut süües, kuid nüüd pean selleks ettenähtud ruumi minema ja end kirja panema. Mõnes mõttes on see hea: vaba aeg ja õppimise aeg on justkui kaks eraldi nähtust, kui jõuad selle 8h jooksul kõik vajaliku tehtud.

Olgu, uneaeg nüüd. Järgmine postitus siis minu Esimesest Ameerika Võistlusest!

25 päeva Ameerikas

Mul on selline tunne, et olen siin Ameerikas juba terve igaviku olnud. Enda tutvustuseks peaks vist mainima, et olen tipp-harrastaja kesk- ja pikamaajooksja, ning vähemalt 2010/2011 kooliaasta veedan treenides ja õppides San Franciscos, Ameerika läänerannikul. Loodetavasti veel ka järgmise. San Francisco ülikooli treenerid pakkusid mulle suve alguses stipendiumi, mis katab õppimis-, elamis-, toidu- ja treeningkulutused. Kuigi kogu viisa ning muude asjaajamiste kadalipp tundus lõputu ja kohati täiesti lootusetu, siis siin ma nüüd olen. Kõik-kõik on uus septembrikuus!

Ülikoolilinnakus asuv kirik. Muruplatsist paremal asub raamatukogu, vasakul ja kaamera taga ülejäänud õppehooned.

Kirik udus. Udu on igapäevane, või õigemini igaõhtune nähtus. Omamoodi on see ilus: kogu ümbrus muutub veidi müstiliseks.

San Francisco ülikoolil on 8 erineva spordialaga tegelevat meeskonda. Kõige edukamaks võib pidada ilmselt meeste pesapalli võistkonda, kuid tundub, et enamike alade programmid on tõusuteel: http://www.usfdons.com/landing/index

Mina kuulun kesk- ja pikamaajooksu võistkonda, kus on umbes 20 noormeest ja 20 tüdrukut, kusjuures neiud on tugevamad. Kuid võib siiski öelda, et ka meie tase on suhteliselt ebaühtlane. See võrdlus põhineb paljalt staadionil joostud aegadele. Kohe-kohe on aga krossi hooaeg ning siis saab pilt minu jaoks selgemaks.

Paljud treeningpartnerid.

Trennide osas oli/on üleminek suhteliselt drastiline. Seda eriti struktuuri osas. Esmaspäeval, kolmapäeval ning reedel algab trenn 7.00. Teisipäeval ja neljapäeval kell 10 ning pühapäeva hommikul 8.30 sõidame pika krossi jaoks linnast välja. Laupäevad on iseseisvad. Lisaks on kaks korda nädalas ette nähtud jõusaali treening. Kõik eelmainitud on grupitreeningud. Taastavad jooksud/vm treeningud teeme iseseisvalt. Oma tunniplaanid peame harjutuskordadele vastavalt koostama, mistõttu on kõik treeningutel alati koos. Tegelikult päris 20kesi kogu aeg koos ei jookse. Inimesed jaotatakse vastavalt tasemele ja treeningu eesmärgile iga kord erinevalt.

Teine asi, mis minu jaoks oluliselt muutus, on treeningtempo. Selle all mõtlen tavaliste krosside tempot. Kannan pulsivööd (olen kusjuures ainuke, kes siin seda kasutab) ning on olnud jookse, kus teised tüdrukud vabalt jutustavad, kuid minu SLS on 160-170. Osaliselt on see tingitud künklikust maastikust, kuid enamik tüdrukutest on selle muutuse väidetavalt läbi teinud. Tunnen, et mu keha hakkab tasapisi kohanema, kuid taastavad jooksud teen ülirahulikult ja ei lase isegi sellest end häirida, et tavasörkijad minust kui postist mööduvad.

Taastumise ja lihashoolduse jaoks on sportlastele ülihead tingimused loodud: eraldi ruum, kus on lisaks massaa zilaudadele külma- ja soojavann, jääkapp, kuumakapp, bosupallid, lindid, matid ning kõikvõimalikud vahendid, millega end ise mudida. Lisaks on seal alati keegi, kellele kurta, ja mis veel toredam, kes ka nõu oskab anda. See ruum on sportlaste seas väga populaarne ja usun, et seetõttu jäävad paljud potentsiaalsed vigastused olemata.

Üldiselt tunnen end aga tugevana. Olulised treeningud olen edukalt läbinud ja ennast treeneritele ning treeningpartneritele piisavalt tõestanud. Olen enda jaoks kõik tegevused mõtestanud ja tean, mille nimel töötan: Rio Olümpia 2016. Hetkel unistus, kuid tulevikus loodetavasti reaalsus.

Lõpuks valmis!

Minu blogil oli sama saatus, mis paljudel tegemistel siin Ameerikamaal: see lükkus ja lükkus edasi, määramatusse "homsesse". Detailide viimistlemisele hetkel liigset tähelepanu ei pööra, üritan esialgu regulaarselt oma tegemistest ja mõtetest ülevaate anda. Kõikidele kodustele kalli ja ärge mind unustage!