Selgrood

Suve selgroog on nüüd murtud, ööd hakkavad jälle pimedamaks minema ning õuna-aeg polegi enam teab mis kaugel. Kuigi omal aias küll ükski õunapuu sellel aastal vilju ei kanna. Loodetavasti ei kehti üle-aastane seaduspärasus jooksurindel ning sügisene krossijooksu hooaeg kannab samamoodi vilja nagu eelmisel aastal. Kui mõni jälgija on imestanud, et miks ma pole Eestis suvehooajal võistelnud ega koduses konkurentsis kevadel üldse mitte kehvasti alanud hooaega jätkanud, siis igasugu eelarvamuste vältimiseks võin tunnistada, et see ei tulenenud sellest, et oleksin Ameerikas uhkeks kätte ära läinud. Vastupidi, oleksin väga soovinud oma vormi kodupubliku ees realiseerida. Keha aga arvas vastupidi. Nädal enne viimast võistlust, 20. mai paiku otsustas minu parema jala suure varba painutaja, et misk talle ei meeldi ning hakkas kanna knnituskoha juurest tunda andma. NCAA Regionaalsed meistrivõistlused aga ei ole koht, kus sportlane kergekäeliselt otsalemisest loobuda otsustab ning nii püüdsin minagi ikka viimase minutini vauvaigistite ja teipimise, elektrilise stimulatsiooni ja jäävannidega, külma-kuuma vaheldumise ja kõige muu mõeldavaga jala enda pilli järgi tantsima panna. Aga tundub, et sellel lihasel on sama tugev iseloom kui minul ehk kui midagi on pähe pugenud, siis sellest lahti ütlemiseks tuleb ikka väga mõjuvalt meelitada. Ju ma siis ei meelitanud piisavalt ning 26. mail võistluse ajal toimus lihases osaline rebend. Lõpuni jäi loomulikult jooksmata ja NCAA Meistrivõistlustele kvalifitserumata, kuigi oma jooksus oleks mul olnud päris suured žansid. Aga olekspoleks-maailm on üks kuri koht, kuhu ei soovita kellelgi sattuda.

Mõned päevad hiljem tehtud MRT näitas, et olukord ei ole lootusetu ning prognoositud paranemine ei peaks üle paari nädala aega võtma. Aga peaks-maailm on umbes sama kole koht kui olekspoleks-maailm. Prognoos oli ilmselgelt optimistlik. Arvestades nende arstide staaži ehk liigagi. 6. juunil koju saabudes mõtlesin, et ehk õnnestub kodumaa pinnaga jalg ära meelitada, kuid esimese jooksusammu ilma terava valuta sain teha alles 9. juulil. Vahepeal on mind oma nõuannetega aidanud sprdiarst Agnes Mägi ja traumatoloog Madis Rahu (kusjuures veel puhkuse ajast), ning suureks toeks ja ideede-genereerijateks on olnud treener Harry Lemberg ning massöör Jüri Mälk.

Miks ma ütlen suureks toeks? Omast kogemusestki tean, et kõrvaltvaadates tunduvad sportlaste vigastused tihtipeale tühised. No mis see suure varba painutaja ikka on, mingi väike lihas seal pöia sees teeb vähe valu, kannata ära! Sportlane peaks ju valuga harjunud olema. Tõsi. Sportlane on harjunud laktaati täis poolkrampis lihsega veel endast viimast pingutust andma või, mis veel hullem, sellele pingutusele järgneval päeval kangete jalgadega tunniajast hommikujooksu tegema. Kuid seda saab teha vaid siis, kuid masin on õlitatud ja töökorras. Jalgratas ei sõida ka hästi, kui kõik kodarad olemas või õigesti rihitud või pole. See suure varba painutaja on just nagu rattakodar, kui see õigesti oma ülesannet ei täida, hakkab inimkeha muude lihastega kompenseerima või ratas kaheksasse sõitma. Senikaua, kuni minu masin aga paranduses oli/on, siis tuli muid variante leida, kuidas toonust ning aeroobsust säilitada. Sain kõigile Aura veekeskuse töötajatele ja TÜ Spordihoone administraatoritele nägupidi tuttavaks. Ujumine, veesjooks, rattasõit ning hiljem elliptiline trenažöör said minu igapäevasteks kaaslasteks. Ja nii nädalate kaupa. Päikest nägin vähe, kuna väiksema mõju tõttu venisid treeningud kuni 2h pikkusteks. Ja nii ikka 2 korda päevas. Kevadel olin ju samas seisus olnud ning teadsin, et selline periood nõuab pühendumist ja positiivset suhtumist, millest mul puudust polnud. Hoolimata konstantsest kloori lõhnast kehal ja juustel teadsin, et see teenib õiget eesmärki. Mida aga ei juhtunud oli oodatud paranemine. Seal saidki suureks julgustajaks ja abimeesteks Harry ja Jüri, kes andsid nõu ja otsisid erinevaid variante, mida katsetada. Katsetasime siis 7-päevast täielikku puhkust, mil proovisin oma paranemise kinnisideest vabaneda ja vaid mittetreeningulise eesmärgi nimel liigutada. See mõjus. Lõpuks.

Nüüd olen veidi üle nädala jälle treeninud ning 5 treeningkorral ka õnnestunult jooksuliigutusi teinud. Esialgu küll 4X5min, 3X8min ja 2X10min, kuid asi seegi. Usun, et eelmise nädalaga sai lisaks suve selgroole ka vigastuse selgroog murtud ning siit saab vaid paremuse poole minna.

"We choose to go to the moon this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard, because that goal will serve to organize and measure the best of our energies and skills, because that challenge is one that we are willing to accept, one we are unwilling to postpone, and one which we intend to win, and the others, too." JFK

Kuul käimise jätan teistele, kuid muid eesmärke pole ma nõus edasi lükkama.

Jällekirjutamiseni,
Laura

Maailmalõpp polegi käes.

Eluvaim on vaikselt minu sisse tagasi pugenud. Pean päeval küll umbes kolme tunni pikkuseid uinakuid tegema, kuid nende vahel on tegutsemis-vaim täitsa elujõuline. Tundub, et lihtsalt gripiga mind ei murra! Treeninguid veel alustanud ei ole, mõistlik on lasta kehal paar päeva energiat koguda, et nõrga immuunsüsteemiga kohe mingit uut batsillukat üles ei korjaks. Loodan, et nädalane puhkus on ka Achilleusele kosutavalt möödunud ning ta otsustab nüüd minuga lahkelt koostööd edasi teha.

Samal ajal on aga välishooaeg täies ilus alanud. Täies ilus seetõttu, et juba teist nädalavahetust jutti peavad meeskonnakaaslased hoolimata väga nutusest ilmast vormi staadionil proovile panema. Vihmased ilmad on nii õnnetult alati võistluspäevadele sattunud, aga noh, teras vajabki karastamist! Tugevat tervist neile!

Mina söön palju puuvilju ja laen end c-vitamiiniga, et järgnevatele ootamatutele külalistele varakult koht kätte näidata. Vahepeal vaatan Rocky filme, et end ka vaimselt motiveeritud lainel hoida!

Vaid kõike paremat teile kõigile, kus iganes maailma otsas te ka poleks !

Igale tõusule järgneb mõõn

Jaanuari keskpaigast, millest viimane postitus pärineb, on ootamatult saanud märtsi lõpp. Vahepeal on palju vett merre voolanud ning kindlasti tapab kõiki minu blogi lugejaid põnevus, mis minu elus vahepeal toimunud on. Just seetõttu, et nõnda palju toimunud on, pole olnud aega maha istuda ja kirjutada. Kuid nagu vanasõna ütleb (tegijal ikka juhtub) nii juhtus ka minul, et olen üheaegselt nii vigastatud kui korralikult haige.

Eelmises postituses mainitud plantar fasciatis sai öösaapa abil põhimõtteliselt välja ravitud. Kes soovib sellest meetodist lähemalt teada, siis http://www.nightsplints.com/night_splints.php Põhimõtteliselt on tegu lahasega, mis pannakse jala otsa ööseks, et Plantar fascia't venituses hoida ning lõdvestada. Paljud inimesed ei kannata sellega magamist ning netokasu ei ületa unetuid öid, kuid minu puhul polnud probleemi: magasin nagu beebi ja tulemused olid märgata juba pärast paari ööd. Jaanuari lõpus ja veebruari alguses sain korralikult treenida ning saavutasin hea vormi. 11. veebruaril Univeristy of Washington sisehallis joostud 3000m näitas, et olen uuele tasemele jõudnud. 9.19 ning teadsin, et varu veel on. Plaanisime 3 nädalat hiljem taas samas kohas sama distantsi joosta, et NCAA finaali jõuda, kuigi 9.10, mis käesoleval aastal normatiiviks oli tundus ehk veidi käeulatusest väljas. Kuid mul oli usku. Vähemalt kuni nädal enne võistlust...

Staadionitreeningute jaoks kasutame üsna vana, kulunud ning kõva kattega avalikku staadioni. Aastast aastasse on see palju achillka probleeme põhjustanud, kuid ma ei osanud alguses midagi karta: tegin ka kõik soojendavad jooksuharjutused ja kiirendused harjumuspäraselt kattel, mitte murul. Achilleusega pole mul varem probleeme olnud, seega ei teadnud end ka hoida, kuigi oleks ju võinud. Seega teisipäeval enne võistlust tegime 5X(500/100/200), millest viimased 2 seeriat naelikutes, mis iseenesest oli suur kordaminek, kuid järgmisel päeval olin katki. Mõtlesin, et päevaks või paariks, kuid ei - siiamaani, mis on rohkem kui kuu aega. Võistlus küll võistlemata ei jäänud: uus isikliku rekordi parandus ja tubli 9.14, 43, mis jäi siiski 3 sekundi kaugusele viimasest NCAA kvalifitseerujast.

Pärast seda olen rohkem trikood ja ratturipükse, kui jooksutosse kandnud. Võiksin San Francisco ülikooli ilmselt ka ujumises esindada (meil ujumismeeskond puudub), kuna olen viimase kuu aja jooksul vähemalt 30km basseinis läbinud. Kuna aga peaaegu kõik aeroobse töö vormid peale jooksmise on vähem efektiivsed, peab neid tegema veidi pikemalt. Basseinitreeningud 90-120min, rattal (olenevalt, kas põhi- või teine treening) 45-90min + harjutused jooksu spetsiifilisele muskulatuurile, et toonust mitte kaotada. Paralleleselt olime igasugu erinevate ravimeetoditega üsna agressiivsed: massaaž, elektristimulatsioon, InterX, jää, venitused, ultraheli, põletikuvastased ravimid.

Kahjuks, aga suutis viiruhaigus mind kõige nõrgemal momendil tabada: paratamatult kogunes kogu selle aja jooksul stress ja negatiivsed mõtted, et mis siis saab, kui ei lähegi paremaks... Pikad treeningud, koolitöö ja närvipinge muutsid organismi immuunsüsteemi haavatavaks ning pühapäevast saadik olen gripiga põhimõtteliselt voodirežiimil. Ma pole ammu end nii kasutuna tundnud... Isegi kui ma proovin midagi produktiivset teha, siis ei tule sellest midagi välja, kuna ma ei jaksa tähelepanu kuigi pikalt ühele asjale koondada. Ei soovita isegi kõige tulisemale vaenlasele!

Et ikka positiivse noodiga lõpetada, siis siin on paar pilti kevadvaheajal ette võetud matkast Nisene Marks State Park'i:

Peaga peaaegu pilvedes.

Steven Viie Sõrme Joa juures

Lõuna Loma Pieta Maavärina epitsentris

Kõrgemal paistab päike heledamini ehk aegajalt sai sooja ka :)

Tehke endale teene ja ärge haigeks jääge!

Parimate soovidega,

Laura

Viimased nädalad, II osa.

Viimasest postitusest on möödas juba rohkem kui mõned nädalad. Kirjasulg ei ole just kuigi libedalt jooksnud, kuid seda viga annab parandada. Üritan teha lühikokkuvõtte viimasest kuust alustates umbes sealt, kus viimati pooleli jäin. Niisiis, veidi pärast seda ebameeldivat vahejuhtumit passi ja muu varandusega sõitsin Sloveeniasse Euroopa Krossijooksu Meistrivõistlustele, kus oma hooaja lõpetasin. Treeningud sujusid väga hästi ja tundsin, et olen hoolimata pikast hooajast elu parimas vormis. Kuna suvise ja sügisese võistlusperioodi vahel olulist puhkust polnud ja olin põhimõtteliselt maikuust jutti hooaja rütmis elanud, siis hakkas mu keha väikeste signaalidena väsimusest märku andma. Peas aga tiksus, et viimane pingutus ja siis saan veidi lõdvestuda. EM loen positiivseks. Eesmärk oli joosta esikümnesse ning hooaja parim aeg, läks siiski veidi teisiti. 11. koht ajaga 20.31, mis jääb 8 sekundit Lääneranniku Konverentsil joostud ajale alla. Kaotus võitjale veidi üle poole minuti. Ajavahega olin 3-4 päevaga ilusti kohanenud ning see oligi ilmselt suurim õppetund, mis sellest võistlusreisist kõrva taha panna. Siinkohal pean Eesti Kergejõustikuliitu tänama, kes reisi ja elamiskulud kattis. Paljude jooksjate jaoks on Murdmaajooks teisejärguline ning tiitlivõistlused ebameeldival ajal staadionihooaja ettevalmistust arvestades, kuid minu jaoks oli see hea vahepunkt, kus omavanuste Euroopa parimate jooksjatega mõõtu võtta ning taset võrrelda. Usun, et olen eelmise aastaga võrreldes neile suure sammu lähemale astunud.

Nädal enne võistlusi, reisi ajal ning vahetult pärast oli vaja ka semestri lõpetamisega tegeleda ning eksamid/kirjatööd sooritada/tähtaegadeks esitada. Ka esimese akadeemilise hooaja Ameerikas võib edukaks lugeda: keskmine hinne 3.93 (4 palli skaalas). Ka järgmine semester tõotab ainete poolest sama huvitav ja nauditav tulla, loodan, et ka sama edukas.

Paljude "esimeste" hulgas käisin pühade ajal esimest korda balletti vaatamas: jõuluklassika "Pähklipureja" San Francisco Balleti Kompanii esituses. Hingetuks võtvalt ilus etendus, majesteetlik saal ja hea seltskond tegid elamuse unustamatuks. Sama hingetuks võttev pileti hind oli igat sendti väärt.

17. detsembril sõitsin kuuks ajaks New Mexicosse, Albuquerquesse (1600m) mäestikulaagrisse. Eesmärgiks oli esilagu kõrgusega harjuda, puhata ning siis aeroobsete baastreeningutega alustada. Elasin koos mitmete pikamaajooksjatega, kellest üks oli niivõrd külalislahke, et kutsus mind oma perega Santa Fe'sse (2100m) jõule veetma. Tema 62 aastane isa jookseb maratone ning temaga õnnestus paar krossi kaasa teha. Kuna mina alles kohanesin kõrgusega, siis olen kindel, et tema jaoks olid need tegelikult taastava jooksu tempos. Olulist jõuluhullust siiski (õnneks) ei kogenud, jõulupuu all oli küll kõrge kingihunnik, kuid enamalt jaolt olid need väga praktilised kingid. Ka kassidele-koertele oli jõulutaat kuuse alla pakid jätnud, mis loomakesi loomulikult kohutavalt rõõmustas. Ehk rohkemgi kui inimesi. Üllataval kombel olin ka mina jõuluvanal meeles, mis mind veidi kohmetuks tegi. Loomulikult ka ülitänulikuks, et leidub inimesi, kes teevad head ilma, et vastuteeneid ootaks.

Pärast 10päevast puhkust algas aga uus treeningtsükkel, kuid seekord veidi teisiti. Nimelt on mind juba pikalt plantar fasciatis vaevanud ning pidin eriti ettevaatlikult alustama. Treenisin palju veloergomeetril ja pisut ka basseinis (oleksin soovinud basseini palju rohkem kaustada, kuid lahtioleku ajad olid koolivaheaja tõttu limiteeritud). Õnneks sain New Mexico ülikooli spordihooneid tasuta kasutada ja ka nende treeningpersonali poole pöörduda. Jooksukilomeetreid kogunes 370,4, veloergomeetril veetsin 19h ja 18min, basseinivees 3h ja 5min. Tegin palju aeroobset tööd ja jooksuharjutusi nii tasasel kui nõlval, et ökonoomsust parandada. Kerelihaste harjutuis tegin iga päev ning 2-3 korda nädalas pikem tunniajane sessioon. Albuquerques on palju kohti, kus mitte asfaldil joosta. Veider väljendusviis, kuid see kirjeldab jooksuradu kõige paremini. Kuna tegemist on väga kuiva piirkonnaga, siis ka mullarajad on väga kõvad. Tundsin seda laagri lõpuks oma kivikõvades säärtes, mis ka plantar fasciatise olukorda just paremaks ei teinud. Enamuse sellest 370km kulutasid maja ligidal asuvat golfirada, kuid õnnestus ka Rio Grande jõge ääristaval looduskaitsealal asuvatel tasastel radadel joosta. Talvisel perioodil küll üsna ilmetu maastik, kuid kevad-suvi-sügisesel ajal kindlasti piltilus piirkond.

Ka treeningutevälisel ajal oli palju liikumist. Esimestel nädalatel jalgratta seljas poodi ning jõusaali, viimastel nädalatel jalutasime plaju, kuna minuga ühines Steven (samuti SF pikamaajooksja), kuid majas oli vaid üks jalgratas ning Albuquerque ühistransport on naeruväärne. Otsustasime paariks viimaseks päevaks auto rentida, et linna ligidal veidi ringi vaadata. Külastasime Sandia Mäe otsa viivat maailma pikimat õhutrammi (1600m->3200m) ning Indiaanlaste Kivigraveeringute Kaitseala, mille territooriumile ka 3 puhkavat vulkaani jääb. Siin mõned pildid:

Vaated trammi aknast. Sõit maailma äärele.

Üleval oli parajalt tuuline. Taustal mäesuusatajad, keda sooja kakaotassi tagant hubases restoranis pärast hommikust pikka krossi omamoodi kadestasime.

"Ameerika naeratus" vulkaani otsast!

Selline oli kogu maastik. Kuiv ja elutu.

Nüüd aga tagasi San Franciscos. Nagu külaliste kohta vahel öeldakse, et "Tore oli, et tulid, kuid veel parem, et ära läksid", siis võin ka oma laagri kokku võtta sõnadega "Olen õnnelik, et seda tegin, kuid veel õnnelikum, et tagasi olen". Hea on olla oma mugavustsoonis, kus kõik on tuttav ja teada. Lisaks on California osariik veidi südamelähedasem oma roheliste puude, mitmekülgse arhitektuuri ja aktiivsete eluviisidega inimestega. Ning loomulikult saan oma jalgade eest füsioterapeutide abiga veidi rohkem hoolt kanda.

Aastal 2012 (järjekord on ebaoluline):
1. kuulan rohkem oma keha ning ehk vähem oma mõistust, mis ilmselt lõputult jookseks;
2. kuulan rohkem endast targemaid inimesi ning tunnistan, et ma pole alati olukorra parim hindaja
3. kuulan rohkem oma lähedasi, kes mulle ju alati parimat on soovinud.

Jõulutervitused!

Jõulud on aasta pimedaim aeg, kuid lähedastega koos olemine toob ellu valgust ja soojust. Hoolimata sellest, et sel aastal oma sõpradest ja perest kaugel olen, olen mõtetes teiega: ema, Liisi (perega), Katu, Varmo, Merli, Liivi, Mario, Harry, Egerd ja paljud teised! Soovin teile rahulikke pühi ning loodan, et neis päevades on ivake maagiat. Jätke 2011 mured sellesse aastasse ja võtke uude vaid see, mis on võtmist väärt!

Kallistan teid kõiki!

Pildil Santa Fe jõuluehtes keskväljak.

Viimased nädalad, I osa.

Tere!

Taaskord postitus üle pika aja. Iga kord mõtlen, et pean end käsile võtma ja tihedamini siia kirjutama, kuid alati tuleb midagi ette. Pärast viimast postitust on päris palju juhtunud: nii head kui halba, kuid kõik on millekski vajalik ning usun, et lõppkokkuvõttes on kõigel positiivne alatoon.

Alustan algusest (tegelikult eelmise postituse lõpust). NCAA meistrivõistlusest taastus mu keha ülehelikiirusel, kui jooks oli esmaspäeval, siis juba kolmapäeval tegin 200m lõike poril/murul 35-33 sekundiga ja absoluutselt lendamise tunne oli. Arutasime treeneritega kuidas positiivne emotsioon füüsist mõjutab. Pärast regionaalseid meistrivõistlusi, mis minu jaoks nii vaimselt kui füüsiliselt väga koormavad olid, vajasin vähemalt pool nädalat, et jooksumõnu tagasi saada. Seekord olin aga tulemusest innustunud ning teadsin, et kui veel kolm nädalat vormi ja värskust hoida suudan, siis võin Eesti eest väga hästi joosta.

Treeningud sujusid tagasilöökideta hoolimata sellest, et kogu ülejäänud naiskond lõpetas hooaja NCAA-ga ning pidin treenimist peamiselt üksi jätkama. Aga olgem ausad, see olukord pole mulle võõras, kuna tegin seda Eestis kogu aeg. Aeg-ajalt ühines minuga Torrey, üks vabatahtlikest treeneritest, kes on väga meeldiv treeningpartner. Päev pärast Tänupühi tegin temaga Oaklandis miili kordusi ning tunne oli hea. Ei tema ega mina polnud seal kunagi intervall-treeningut teinud ning leidsime, et tegelikult pole see selleks mitte paha koht. Parkimisplats on ligidal ning miiline ring puhtalt pehme mullakattega. See parkimisplats oli aga hunt lambakarvas. Kuna olin paar eelmist päeva Tänupühade tõttu ühe sõbra juures veetnud, oli mul pühimõtteliselt kogu mu Ameerika varandus seljakotiga kaasas: arvuti, kaamera, mälupulk, rahakott. Lisaks veel loomulikult vahetusriided, jalanõud, spordivarustus. Ja ka pass, kuna koolis oli vaja mingitele tähtsatele paberitele passikoopia lisada. Kogu see varandus jäi loomulikult autosse. Lõdvestusjooksu lõpetades avastasime, et keegi kuri inimene oli minu asju himustades kõrvalistuja akna sisse löönud ning kottidega nelja tuule poole kadunud. Otsisime ümbruskonna prügikastid ja põõsaalused läbi, kuid edutult. Esialgu ei saanud ma olukorra tõsidusest täielikult aru, kuid tasapisi jõudis see mu teadvusesse ning mind tabas paanika. Minu Euroopa reis sattus väga suure kahtluse alla, kuna passiga koos kadus ka viisa ning riiki sisenedes saadud I-94, mis on üks lõpututest vormidest, mida Ameerika piiri ületades täita tuleb, kuid hädavajalik korduvaks riiki sisenemiseks. Ajastus oli kergelt öeldes "täiuslik": Tänupühad vastu nädalavahetust, seega polnud mingit lootustki Ameeikas mingeid asju ajada. Kuna Eestis on öö kui meil on päev, siis ajasin Harry Lembergi ja oma ema väga ebameeldival kellaajal üles (see, kuidas ma nendega ühenduse sain on juba omaette lugu, kuna mu Ameerika telefon pole võimeline rahvusvahelisi kõnesid tegema, Eesti telefoni aku oli tühi, laadija aga spordihoones ning kõige tipuks kaart, millega sinna sisse pääsega varaste käes) ja panin nad tööle. Ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mul on sellised inimesed, kes ka varajasele kellaajale väga kannatlikult mu mured ära kuulasid ja nõu andsid. Tol hetkel tundus mulle, et olen õnnetuim inimene maailmas. Kuid ma ei kaotanud hetkekski lootust. See võib lapsikuna tunduda, aga teate seda tunnet enne magamajäämist, kui uni seguneb reaalsusega ja pähe tulevad igasugu veidrad mõtted. Tol õhtul torgatas mulle miskipärast selline idee pähe, et kui ma suunan kogu oma energia usku, et varastel on vähekenegi südametunnistust ning nad jätavad mu passi kuskile, kus mõni hea inimene selle leida võiks ja ehk mulle ka tagastaks. Ei tundu just väga tõenäoline, eks. Aga nii uskumatu kui see ka ei tundu, just nii ka läks! Pühapäeval sai mu treener kõne, et keegi jättis mu passi, tühja rahakoti ja koolipäeviku jalanõudekotiga mingisse kirikusse. Esmaspäeval olid need asjad juba ringiga tagasi minu käes. Kõik muud asjad on lihtsasti asendatavad, kuid ilma passita polnud mul absoluutselt mingit isikut tõendavat dokumenti. Tol hetkel tundus, et sain oma identiteedi tagasi! Ja olin jällegi kindel, et saan nädala pärast Sloveeniasse Murdmaajooksu EM-ile sõita.

Jätkub....

PS! Pühadetervitused Albuquerquest (pilt ei ole minu tehtud, mu kaamera läks ka asjadega kaduma)!

NCAA All American!

NCAA Meistrivõistlused, Terre Haute, Indiana: 6km, 20:30, 38. koht. Kindlasti hooaja suurejoonelisim võistlus San Francisco Ülikooli naiskonna jaoks. NCAA on seadnud väga täpsed reeglid, mille alusel kogu hooaja tulemusi arvestades punktitabel koostatakse ning vaid 31 parimat esimese (kõrgeima) divisioni võistkonda saavad kutse. USF murdmaajooksu naiskond kvalifitseerus sellele võistlusele 2011. aastal esimest korda kogu kooli ajaloo vältel. Eelmisel aastal oldi väga ligidal, kuid jäädi siiski napilt ukse taha. Sel aastal olime aga kindlal 25. kohal, kuid siiski üllatajad. Ka mulle isiklikult tuli kvalifitseerumine üllatusena, kuna kogu sügise vältel ei tundunud mulle, et oleksime eriliselt edukad olnud. Ka Lääneranniku Meistrivõistlustel, mis toimusid nädal enne NCAA MV ja on edetabeli kujundamisel üsna kaalukad, ei suutnud me end parimast küljest näidata. Just seetõttu aga olin topelt õnnelik, et saime võimaluse end veelkord proovile panna.

Meie veetlev naiskond. Paremalt: Kate Jamboretz, Chloe Treleven, Hayley Niles, Alice Baker, Mary Sandri, Kaitlin Gregg, Laura Suur ning esiplaanil Maor Tiyouri. Puudu on Sophie Curl.

http://www.youtube.com/watch?v=4JhYVUFJoOA

Lisaks kommentaaridele näete ka imelisi kaadreid ühest eelmise nädala treeningust.

Indiana asub peaaegu idarannikul ning sinna lendamine võtab terve päeva. Lahkusime San Franciscost reedel 18. novembril, et esmaspäeval 21. novembril võistelda, mis tähendab, et see oli hooaja pikim võistlusreis. Lisaks geograafilisele reisimisele rändasime ka ajas 3h tagasi, seega jäi reedene päev eriti lühikeseks. Tagasi läänerannikule lennates oli veider kell 17.00 Indianapolisest lahkuda ning kell 17.00 Chicagos maanduda (1h lend ja 1h ajavahe). Keha küll kellaaegu ei taju, kuid pimeda-valge aja tasakaalu kõikumine ajab taju segadusse. Kell 9 hommikul ärgata tundub mu teadvusele täieliku sissemagamisena, kuid San Francisco aja järgi tähendas see ärkamist kell 6, mis on täiesti tavaline. Üleüldiselt leian, et ajavahega kohanemine ei valmista mulle erilisi raskusi, ja ma töötan pigem pimeda-valge tasakaalu järgi: kui Päike enam ei paista, siis on aeg magama minna.

2 päeva enne võistlusi tegime kerge treeningu pargis nimega Eagle Creek ja tõsimeeli nägin kahte kotkast.

Vähendan nüüd ebaolulise jutu osakaalu ja asun tõelise iva kallale. Fokusseerisin oma tähelepanu kogu eelnenud nädala jooksul sellele võistlusele. Minu jaoks oli ülioluline eelmisest jooksust hästi taastuda (pole jõudnud kokkuvõtet postitada, kuid lühidalt öeldes täielik ebaõnnestumine, lisaks tervislikud probleemid), kogu hooaja jooksul kogutud kogemused oma peas läbi analüüsida, väljafiltreerunud tarkused jalgadesse suunata ning võimalikult targalt joosta, kuna oma füüsilises vormis olen hetkel rohkem kui kindel. Kuna semestri lõpp hakkab ähvardava kiirusega lähenema, on raske kooli ja treeningute harmoonilist tasakaalu saavutada, kuid üritan endale püstitatud prioriteete meenutada - tulin siia eelkõige selleks, et jooksjana areneda, akadeemiline areng on lisaboonuseks. Sel viisil olen üsna palju tudengi-stressi vältinud ja energiat säästnud (ema, ära muretse, sa ju tead, et ma olen alati oma kohustustega hakkama saanud). Ka professorid on tegelikult väga elevil, et meie naiskonnal nõnda hästi läheb, ja on koduste tööde osas paindlikud. Eelnenud nädala treeningud vormi suhtes enam väga midagi loomulikult ei muutnud, kuid samas näitasid, et jalgade värskus pole veel kuskile kadunud. Andsime viimase lihvi teisipäevaste 5X1km 3.30 -> 3.13 ja reedeste 5X300m 59 -> 55 lõikudega.

Nädala lõpuks tundsin, et olen valmis endast parimat andma. Treenerite ja ümbritsevate inimeste nõuanded ja toetus kinnitasid seda tunnet. Päev enne rajaga tutvudes tuli välja, et võõrustaja ülikooli tunnusvärvid on sini-must-valge, ning stardi-finiši ala ehtisid vastavates värvides lipud! Kogu situatsiooni muutis veelgi kodusemaks külm ja vihmane ilm, seega olin täiesti omas elemendis.

Võistluseelne öö oli tavapäraselt lünklik, kerge hommikune jooks tavapäraselt masendav (mulle tundub alati, et kuna uni polnud kvaliteetne, siis iga tegevus enne võistlust on liigne energia raiskamine; tegelikult tean, et jalgade jaoks on see hea äratus) ja võistluseelne soojendus tavapäraselt tüütu. Viimaseid lahtijookse tehes astus Tom (üks meie treeneritest, kes ka ise on eliit jooksja) mu juurde, vaatas sügavalt silma sisse, peaaegu mu mõtetesse, ja ütles paari lausega, mida ta minust arvab. Pärast seda toimus mu peas mingi klõks ja kõik loksus paika. Oli aeg stardijoonele rivistuda.

Taktikast olime juba eelmisel õhtul rääkinud ja ma teadsin täpselt mida tegema pean:

1. Esimene km tugevalt alustada ja 230 jooksja seas hea positsioon saavutada: 3.07 ja umbes top 100.

2. Raja keskmises osas kulgeda ja võimalikult palju energiat säästa: tempo rahunes, säilitasin positsiooni.

3. Raja teises pooles järkjärgult ettepoole liikuda ja väsinud tüdrukute hingeldamisest jõudu koguda: top 100 -> top 50.

4. Viimasel 500m mitte surra: finišisirge oli vaevaline, kuid jätsin endast kõik sinna.

Moment jooksust. Jällegi tundub, et olen pikim tüdruk rajal.

Alati saab paremini, kuid seekord olen rahul. Ülevoolavaks õnneks põhjust pole, kuid samas pole ka millegi üle konkreetselt nuriseda. Kindlasti teen omad järeldused, mida treeningute ja järgmiste võistluste ajal meelde tuletan.

Pärast jooksu jällegi soojad riided selga, et Indiana sügiseses vihmas mitte külmetada.

Naiskonna jaoks kokkuvõtvalt väga silmapaistev päev siiski polnud. Eesmärgiks oli top 20 seas lõpetada, kuid positsioneerusime 25. kohale. Paari korraliku soorituse kõrval tuli ühel tüdrukul rajal roietevahelise saaglihase rebestusega võidelda, mistõttu kaotasime palju väärtuslikke sekundeid ja punkte. Kuid kogu elevus ja melu NCAA meistrivõistlustel osalemise tõttu on kõiki tüdrukuid omavahel ja treeneritega veelgi rohkem ühendanud. Eriti hea meel on selle üle, et vanemad leidsid aega ja ressursse, et erinevaist paigust kohale lennata ja meile kaasa elada.

Pärast võistlust. Kõik vanemad olid kaameratega kohal, seega ei teadnud, kuhu parasjagu vaatama peab.

Kui teised tüdrukud võtavad nädala või paar vabaks, et murdmaajooksu hooajast puhata, siis mina jätkan treenimist 11. detsembril toimuvate Euroopa Meistrivõistlusteni. Lendan Euroopasse 6. detsembril ja olen juba väga elevil, et saan üle pika aja oma rahvust esindada ja Eesti vormi kanda. Pärast seda võtan nädala vabaks, et Ameerikasse tagasi sõita, ülikoolis eksam sooritada ja Albuquerquesse mäestikku sõita, kus hakkan juba uueks hooajaks valmistuma.

Pilt 2010. aasta Euroopa Murdmaajooksu MV.