Viimased nädalad, II osa.

Viimasest postitusest on möödas juba rohkem kui mõned nädalad. Kirjasulg ei ole just kuigi libedalt jooksnud, kuid seda viga annab parandada. Üritan teha lühikokkuvõtte viimasest kuust alustates umbes sealt, kus viimati pooleli jäin. Niisiis, veidi pärast seda ebameeldivat vahejuhtumit passi ja muu varandusega sõitsin Sloveeniasse Euroopa Krossijooksu Meistrivõistlustele, kus oma hooaja lõpetasin. Treeningud sujusid väga hästi ja tundsin, et olen hoolimata pikast hooajast elu parimas vormis. Kuna suvise ja sügisese võistlusperioodi vahel olulist puhkust polnud ja olin põhimõtteliselt maikuust jutti hooaja rütmis elanud, siis hakkas mu keha väikeste signaalidena väsimusest märku andma. Peas aga tiksus, et viimane pingutus ja siis saan veidi lõdvestuda. EM loen positiivseks. Eesmärk oli joosta esikümnesse ning hooaja parim aeg, läks siiski veidi teisiti. 11. koht ajaga 20.31, mis jääb 8 sekundit Lääneranniku Konverentsil joostud ajale alla. Kaotus võitjale veidi üle poole minuti. Ajavahega olin 3-4 päevaga ilusti kohanenud ning see oligi ilmselt suurim õppetund, mis sellest võistlusreisist kõrva taha panna. Siinkohal pean Eesti Kergejõustikuliitu tänama, kes reisi ja elamiskulud kattis. Paljude jooksjate jaoks on Murdmaajooks teisejärguline ning tiitlivõistlused ebameeldival ajal staadionihooaja ettevalmistust arvestades, kuid minu jaoks oli see hea vahepunkt, kus omavanuste Euroopa parimate jooksjatega mõõtu võtta ning taset võrrelda. Usun, et olen eelmise aastaga võrreldes neile suure sammu lähemale astunud.

Nädal enne võistlusi, reisi ajal ning vahetult pärast oli vaja ka semestri lõpetamisega tegeleda ning eksamid/kirjatööd sooritada/tähtaegadeks esitada. Ka esimese akadeemilise hooaja Ameerikas võib edukaks lugeda: keskmine hinne 3.93 (4 palli skaalas). Ka järgmine semester tõotab ainete poolest sama huvitav ja nauditav tulla, loodan, et ka sama edukas.

Paljude "esimeste" hulgas käisin pühade ajal esimest korda balletti vaatamas: jõuluklassika "Pähklipureja" San Francisco Balleti Kompanii esituses. Hingetuks võtvalt ilus etendus, majesteetlik saal ja hea seltskond tegid elamuse unustamatuks. Sama hingetuks võttev pileti hind oli igat sendti väärt.

17. detsembril sõitsin kuuks ajaks New Mexicosse, Albuquerquesse (1600m) mäestikulaagrisse. Eesmärgiks oli esilagu kõrgusega harjuda, puhata ning siis aeroobsete baastreeningutega alustada. Elasin koos mitmete pikamaajooksjatega, kellest üks oli niivõrd külalislahke, et kutsus mind oma perega Santa Fe'sse (2100m) jõule veetma. Tema 62 aastane isa jookseb maratone ning temaga õnnestus paar krossi kaasa teha. Kuna mina alles kohanesin kõrgusega, siis olen kindel, et tema jaoks olid need tegelikult taastava jooksu tempos. Olulist jõuluhullust siiski (õnneks) ei kogenud, jõulupuu all oli küll kõrge kingihunnik, kuid enamalt jaolt olid need väga praktilised kingid. Ka kassidele-koertele oli jõulutaat kuuse alla pakid jätnud, mis loomakesi loomulikult kohutavalt rõõmustas. Ehk rohkemgi kui inimesi. Üllataval kombel olin ka mina jõuluvanal meeles, mis mind veidi kohmetuks tegi. Loomulikult ka ülitänulikuks, et leidub inimesi, kes teevad head ilma, et vastuteeneid ootaks.

Pärast 10päevast puhkust algas aga uus treeningtsükkel, kuid seekord veidi teisiti. Nimelt on mind juba pikalt plantar fasciatis vaevanud ning pidin eriti ettevaatlikult alustama. Treenisin palju veloergomeetril ja pisut ka basseinis (oleksin soovinud basseini palju rohkem kaustada, kuid lahtioleku ajad olid koolivaheaja tõttu limiteeritud). Õnneks sain New Mexico ülikooli spordihooneid tasuta kasutada ja ka nende treeningpersonali poole pöörduda. Jooksukilomeetreid kogunes 370,4, veloergomeetril veetsin 19h ja 18min, basseinivees 3h ja 5min. Tegin palju aeroobset tööd ja jooksuharjutusi nii tasasel kui nõlval, et ökonoomsust parandada. Kerelihaste harjutuis tegin iga päev ning 2-3 korda nädalas pikem tunniajane sessioon. Albuquerques on palju kohti, kus mitte asfaldil joosta. Veider väljendusviis, kuid see kirjeldab jooksuradu kõige paremini. Kuna tegemist on väga kuiva piirkonnaga, siis ka mullarajad on väga kõvad. Tundsin seda laagri lõpuks oma kivikõvades säärtes, mis ka plantar fasciatise olukorda just paremaks ei teinud. Enamuse sellest 370km kulutasid maja ligidal asuvat golfirada, kuid õnnestus ka Rio Grande jõge ääristaval looduskaitsealal asuvatel tasastel radadel joosta. Talvisel perioodil küll üsna ilmetu maastik, kuid kevad-suvi-sügisesel ajal kindlasti piltilus piirkond.

Ka treeningutevälisel ajal oli palju liikumist. Esimestel nädalatel jalgratta seljas poodi ning jõusaali, viimastel nädalatel jalutasime plaju, kuna minuga ühines Steven (samuti SF pikamaajooksja), kuid majas oli vaid üks jalgratas ning Albuquerque ühistransport on naeruväärne. Otsustasime paariks viimaseks päevaks auto rentida, et linna ligidal veidi ringi vaadata. Külastasime Sandia Mäe otsa viivat maailma pikimat õhutrammi (1600m->3200m) ning Indiaanlaste Kivigraveeringute Kaitseala, mille territooriumile ka 3 puhkavat vulkaani jääb. Siin mõned pildid:

Vaated trammi aknast. Sõit maailma äärele.

Üleval oli parajalt tuuline. Taustal mäesuusatajad, keda sooja kakaotassi tagant hubases restoranis pärast hommikust pikka krossi omamoodi kadestasime.

"Ameerika naeratus" vulkaani otsast!

Selline oli kogu maastik. Kuiv ja elutu.

Nüüd aga tagasi San Franciscos. Nagu külaliste kohta vahel öeldakse, et "Tore oli, et tulid, kuid veel parem, et ära läksid", siis võin ka oma laagri kokku võtta sõnadega "Olen õnnelik, et seda tegin, kuid veel õnnelikum, et tagasi olen". Hea on olla oma mugavustsoonis, kus kõik on tuttav ja teada. Lisaks on California osariik veidi südamelähedasem oma roheliste puude, mitmekülgse arhitektuuri ja aktiivsete eluviisidega inimestega. Ning loomulikult saan oma jalgade eest füsioterapeutide abiga veidi rohkem hoolt kanda.

Aastal 2012 (järjekord on ebaoluline):
1. kuulan rohkem oma keha ning ehk vähem oma mõistust, mis ilmselt lõputult jookseks;
2. kuulan rohkem endast targemaid inimesi ning tunnistan, et ma pole alati olukorra parim hindaja
3. kuulan rohkem oma lähedasi, kes mulle ju alati parimat on soovinud.

Jõulutervitused!

Jõulud on aasta pimedaim aeg, kuid lähedastega koos olemine toob ellu valgust ja soojust. Hoolimata sellest, et sel aastal oma sõpradest ja perest kaugel olen, olen mõtetes teiega: ema, Liisi (perega), Katu, Varmo, Merli, Liivi, Mario, Harry, Egerd ja paljud teised! Soovin teile rahulikke pühi ning loodan, et neis päevades on ivake maagiat. Jätke 2011 mured sellesse aastasse ja võtke uude vaid see, mis on võtmist väärt!

Kallistan teid kõiki!

Pildil Santa Fe jõuluehtes keskväljak.

Viimased nädalad, I osa.

Tere!

Taaskord postitus üle pika aja. Iga kord mõtlen, et pean end käsile võtma ja tihedamini siia kirjutama, kuid alati tuleb midagi ette. Pärast viimast postitust on päris palju juhtunud: nii head kui halba, kuid kõik on millekski vajalik ning usun, et lõppkokkuvõttes on kõigel positiivne alatoon.

Alustan algusest (tegelikult eelmise postituse lõpust). NCAA meistrivõistlusest taastus mu keha ülehelikiirusel, kui jooks oli esmaspäeval, siis juba kolmapäeval tegin 200m lõike poril/murul 35-33 sekundiga ja absoluutselt lendamise tunne oli. Arutasime treeneritega kuidas positiivne emotsioon füüsist mõjutab. Pärast regionaalseid meistrivõistlusi, mis minu jaoks nii vaimselt kui füüsiliselt väga koormavad olid, vajasin vähemalt pool nädalat, et jooksumõnu tagasi saada. Seekord olin aga tulemusest innustunud ning teadsin, et kui veel kolm nädalat vormi ja värskust hoida suudan, siis võin Eesti eest väga hästi joosta.

Treeningud sujusid tagasilöökideta hoolimata sellest, et kogu ülejäänud naiskond lõpetas hooaja NCAA-ga ning pidin treenimist peamiselt üksi jätkama. Aga olgem ausad, see olukord pole mulle võõras, kuna tegin seda Eestis kogu aeg. Aeg-ajalt ühines minuga Torrey, üks vabatahtlikest treeneritest, kes on väga meeldiv treeningpartner. Päev pärast Tänupühi tegin temaga Oaklandis miili kordusi ning tunne oli hea. Ei tema ega mina polnud seal kunagi intervall-treeningut teinud ning leidsime, et tegelikult pole see selleks mitte paha koht. Parkimisplats on ligidal ning miiline ring puhtalt pehme mullakattega. See parkimisplats oli aga hunt lambakarvas. Kuna olin paar eelmist päeva Tänupühade tõttu ühe sõbra juures veetnud, oli mul pühimõtteliselt kogu mu Ameerika varandus seljakotiga kaasas: arvuti, kaamera, mälupulk, rahakott. Lisaks veel loomulikult vahetusriided, jalanõud, spordivarustus. Ja ka pass, kuna koolis oli vaja mingitele tähtsatele paberitele passikoopia lisada. Kogu see varandus jäi loomulikult autosse. Lõdvestusjooksu lõpetades avastasime, et keegi kuri inimene oli minu asju himustades kõrvalistuja akna sisse löönud ning kottidega nelja tuule poole kadunud. Otsisime ümbruskonna prügikastid ja põõsaalused läbi, kuid edutult. Esialgu ei saanud ma olukorra tõsidusest täielikult aru, kuid tasapisi jõudis see mu teadvusesse ning mind tabas paanika. Minu Euroopa reis sattus väga suure kahtluse alla, kuna passiga koos kadus ka viisa ning riiki sisenedes saadud I-94, mis on üks lõpututest vormidest, mida Ameerika piiri ületades täita tuleb, kuid hädavajalik korduvaks riiki sisenemiseks. Ajastus oli kergelt öeldes "täiuslik": Tänupühad vastu nädalavahetust, seega polnud mingit lootustki Ameeikas mingeid asju ajada. Kuna Eestis on öö kui meil on päev, siis ajasin Harry Lembergi ja oma ema väga ebameeldival kellaajal üles (see, kuidas ma nendega ühenduse sain on juba omaette lugu, kuna mu Ameerika telefon pole võimeline rahvusvahelisi kõnesid tegema, Eesti telefoni aku oli tühi, laadija aga spordihoones ning kõige tipuks kaart, millega sinna sisse pääsega varaste käes) ja panin nad tööle. Ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mul on sellised inimesed, kes ka varajasele kellaajale väga kannatlikult mu mured ära kuulasid ja nõu andsid. Tol hetkel tundus mulle, et olen õnnetuim inimene maailmas. Kuid ma ei kaotanud hetkekski lootust. See võib lapsikuna tunduda, aga teate seda tunnet enne magamajäämist, kui uni seguneb reaalsusega ja pähe tulevad igasugu veidrad mõtted. Tol õhtul torgatas mulle miskipärast selline idee pähe, et kui ma suunan kogu oma energia usku, et varastel on vähekenegi südametunnistust ning nad jätavad mu passi kuskile, kus mõni hea inimene selle leida võiks ja ehk mulle ka tagastaks. Ei tundu just väga tõenäoline, eks. Aga nii uskumatu kui see ka ei tundu, just nii ka läks! Pühapäeval sai mu treener kõne, et keegi jättis mu passi, tühja rahakoti ja koolipäeviku jalanõudekotiga mingisse kirikusse. Esmaspäeval olid need asjad juba ringiga tagasi minu käes. Kõik muud asjad on lihtsasti asendatavad, kuid ilma passita polnud mul absoluutselt mingit isikut tõendavat dokumenti. Tol hetkel tundus, et sain oma identiteedi tagasi! Ja olin jällegi kindel, et saan nädala pärast Sloveeniasse Murdmaajooksu EM-ile sõita.

Jätkub....

PS! Pühadetervitused Albuquerquest (pilt ei ole minu tehtud, mu kaamera läks ka asjadega kaduma)!

NCAA All American!

NCAA Meistrivõistlused, Terre Haute, Indiana: 6km, 20:30, 38. koht. Kindlasti hooaja suurejoonelisim võistlus San Francisco Ülikooli naiskonna jaoks. NCAA on seadnud väga täpsed reeglid, mille alusel kogu hooaja tulemusi arvestades punktitabel koostatakse ning vaid 31 parimat esimese (kõrgeima) divisioni võistkonda saavad kutse. USF murdmaajooksu naiskond kvalifitseerus sellele võistlusele 2011. aastal esimest korda kogu kooli ajaloo vältel. Eelmisel aastal oldi väga ligidal, kuid jäädi siiski napilt ukse taha. Sel aastal olime aga kindlal 25. kohal, kuid siiski üllatajad. Ka mulle isiklikult tuli kvalifitseerumine üllatusena, kuna kogu sügise vältel ei tundunud mulle, et oleksime eriliselt edukad olnud. Ka Lääneranniku Meistrivõistlustel, mis toimusid nädal enne NCAA MV ja on edetabeli kujundamisel üsna kaalukad, ei suutnud me end parimast küljest näidata. Just seetõttu aga olin topelt õnnelik, et saime võimaluse end veelkord proovile panna.

Meie veetlev naiskond. Paremalt: Kate Jamboretz, Chloe Treleven, Hayley Niles, Alice Baker, Mary Sandri, Kaitlin Gregg, Laura Suur ning esiplaanil Maor Tiyouri. Puudu on Sophie Curl.

http://www.youtube.com/watch?v=4JhYVUFJoOA

Lisaks kommentaaridele näete ka imelisi kaadreid ühest eelmise nädala treeningust.

Indiana asub peaaegu idarannikul ning sinna lendamine võtab terve päeva. Lahkusime San Franciscost reedel 18. novembril, et esmaspäeval 21. novembril võistelda, mis tähendab, et see oli hooaja pikim võistlusreis. Lisaks geograafilisele reisimisele rändasime ka ajas 3h tagasi, seega jäi reedene päev eriti lühikeseks. Tagasi läänerannikule lennates oli veider kell 17.00 Indianapolisest lahkuda ning kell 17.00 Chicagos maanduda (1h lend ja 1h ajavahe). Keha küll kellaaegu ei taju, kuid pimeda-valge aja tasakaalu kõikumine ajab taju segadusse. Kell 9 hommikul ärgata tundub mu teadvusele täieliku sissemagamisena, kuid San Francisco aja järgi tähendas see ärkamist kell 6, mis on täiesti tavaline. Üleüldiselt leian, et ajavahega kohanemine ei valmista mulle erilisi raskusi, ja ma töötan pigem pimeda-valge tasakaalu järgi: kui Päike enam ei paista, siis on aeg magama minna.

2 päeva enne võistlusi tegime kerge treeningu pargis nimega Eagle Creek ja tõsimeeli nägin kahte kotkast.

Vähendan nüüd ebaolulise jutu osakaalu ja asun tõelise iva kallale. Fokusseerisin oma tähelepanu kogu eelnenud nädala jooksul sellele võistlusele. Minu jaoks oli ülioluline eelmisest jooksust hästi taastuda (pole jõudnud kokkuvõtet postitada, kuid lühidalt öeldes täielik ebaõnnestumine, lisaks tervislikud probleemid), kogu hooaja jooksul kogutud kogemused oma peas läbi analüüsida, väljafiltreerunud tarkused jalgadesse suunata ning võimalikult targalt joosta, kuna oma füüsilises vormis olen hetkel rohkem kui kindel. Kuna semestri lõpp hakkab ähvardava kiirusega lähenema, on raske kooli ja treeningute harmoonilist tasakaalu saavutada, kuid üritan endale püstitatud prioriteete meenutada - tulin siia eelkõige selleks, et jooksjana areneda, akadeemiline areng on lisaboonuseks. Sel viisil olen üsna palju tudengi-stressi vältinud ja energiat säästnud (ema, ära muretse, sa ju tead, et ma olen alati oma kohustustega hakkama saanud). Ka professorid on tegelikult väga elevil, et meie naiskonnal nõnda hästi läheb, ja on koduste tööde osas paindlikud. Eelnenud nädala treeningud vormi suhtes enam väga midagi loomulikult ei muutnud, kuid samas näitasid, et jalgade värskus pole veel kuskile kadunud. Andsime viimase lihvi teisipäevaste 5X1km 3.30 -> 3.13 ja reedeste 5X300m 59 -> 55 lõikudega.

Nädala lõpuks tundsin, et olen valmis endast parimat andma. Treenerite ja ümbritsevate inimeste nõuanded ja toetus kinnitasid seda tunnet. Päev enne rajaga tutvudes tuli välja, et võõrustaja ülikooli tunnusvärvid on sini-must-valge, ning stardi-finiši ala ehtisid vastavates värvides lipud! Kogu situatsiooni muutis veelgi kodusemaks külm ja vihmane ilm, seega olin täiesti omas elemendis.

Võistluseelne öö oli tavapäraselt lünklik, kerge hommikune jooks tavapäraselt masendav (mulle tundub alati, et kuna uni polnud kvaliteetne, siis iga tegevus enne võistlust on liigne energia raiskamine; tegelikult tean, et jalgade jaoks on see hea äratus) ja võistluseelne soojendus tavapäraselt tüütu. Viimaseid lahtijookse tehes astus Tom (üks meie treeneritest, kes ka ise on eliit jooksja) mu juurde, vaatas sügavalt silma sisse, peaaegu mu mõtetesse, ja ütles paari lausega, mida ta minust arvab. Pärast seda toimus mu peas mingi klõks ja kõik loksus paika. Oli aeg stardijoonele rivistuda.

Taktikast olime juba eelmisel õhtul rääkinud ja ma teadsin täpselt mida tegema pean:

1. Esimene km tugevalt alustada ja 230 jooksja seas hea positsioon saavutada: 3.07 ja umbes top 100.

2. Raja keskmises osas kulgeda ja võimalikult palju energiat säästa: tempo rahunes, säilitasin positsiooni.

3. Raja teises pooles järkjärgult ettepoole liikuda ja väsinud tüdrukute hingeldamisest jõudu koguda: top 100 -> top 50.

4. Viimasel 500m mitte surra: finišisirge oli vaevaline, kuid jätsin endast kõik sinna.

Moment jooksust. Jällegi tundub, et olen pikim tüdruk rajal.

Alati saab paremini, kuid seekord olen rahul. Ülevoolavaks õnneks põhjust pole, kuid samas pole ka millegi üle konkreetselt nuriseda. Kindlasti teen omad järeldused, mida treeningute ja järgmiste võistluste ajal meelde tuletan.

Pärast jooksu jällegi soojad riided selga, et Indiana sügiseses vihmas mitte külmetada.

Naiskonna jaoks kokkuvõtvalt väga silmapaistev päev siiski polnud. Eesmärgiks oli top 20 seas lõpetada, kuid positsioneerusime 25. kohale. Paari korraliku soorituse kõrval tuli ühel tüdrukul rajal roietevahelise saaglihase rebestusega võidelda, mistõttu kaotasime palju väärtuslikke sekundeid ja punkte. Kuid kogu elevus ja melu NCAA meistrivõistlustel osalemise tõttu on kõiki tüdrukuid omavahel ja treeneritega veelgi rohkem ühendanud. Eriti hea meel on selle üle, et vanemad leidsid aega ja ressursse, et erinevaist paigust kohale lennata ja meile kaasa elada.

Pärast võistlust. Kõik vanemad olid kaameratega kohal, seega ei teadnud, kuhu parasjagu vaatama peab.

Kui teised tüdrukud võtavad nädala või paar vabaks, et murdmaajooksu hooajast puhata, siis mina jätkan treenimist 11. detsembril toimuvate Euroopa Meistrivõistlusteni. Lendan Euroopasse 6. detsembril ja olen juba väga elevil, et saan üle pika aja oma rahvust esindada ja Eesti vormi kanda. Pärast seda võtan nädala vabaks, et Ameerikasse tagasi sõita, ülikoolis eksam sooritada ja Albuquerquesse mäestikku sõita, kus hakkan juba uueks hooajaks valmistuma.

Pilt 2010. aasta Euroopa Murdmaajooksu MV.

Tere taas!

Hooaeg hakkab haripunkti jõudma: möödunud nädalavahetusel (29.10.2011) toimusid West Coast Conference (WCC) Meistrivõistlused ning vähem kui kahe nädala pärast tuleb Regional Meistrivõistlustel tõestada, et oleme USA meistrivõistlustel osalemise väärilised. Sellega krossijooksu hooaeg 2011. aastal kulmineerubki. Paljukardetud tihe võistlusgraafik on hoopis vastupidiseks kujunenud. Aga tõele au andes on see siiski alles esimene hooaeg, eks aeg annab selles osas arutust.

Niisiis WCC ning Crystal Springs - vaieldamatult raskeim rada, millel kunagi võistelnud olen. 6km jooksul on minimaalselt tasast pinda, pidevalt üles- või allamäge ning kui viimane kõlab nagu kergendav asjaolu, siis tegelikult peab ka allamäge joostes omajagu tööd tegema. Õnneks asub Crystal Springs 45min autosõidu kaugusel ning poolteist nädalat enne võistlust tegime seal varahommikuse fartleki. See andis võimaluse oma võimeid õigesti hinnata ning läbi mõelda, kus ja kui palju energiat kulutada võib.

Lühikirjeldusena võiks ära märkida, et stardist minnes on umbes 400m allamäge, kuid esimene miil lõppeb enamvähem stardijoonel ning see tähendab, et sama palju on ka järjest ülesmäge! Raja keskosas on palju "künkaid", kuid kolmanda miili lõpus ootab kirss tordil: üsna lühike, kuid väga järsk nõlv, mis läheb üle pikaks laugeks nõlvaks. See on tavaliselt koht, kus finisi järjestus paika pannakse. Viimane miil keerutab üsna palju enne kui avaneb 400m lõpusirge, kus on kõik nagu kandiku peal näha. Üldiselt on rada väga pealtvaataja sõbralik, kuna kulgeb avatud väljal. Puid ei ole, kuid palju torkivaid põõsaid. Sophie Curl, üks minu võistkonnakaaslatest, riivas ühte neist jooksu ajal ning kriimustus nägi välja nagu lõvi oleks käpaga üle kõhu tõmmanud. Seevastu abitreener Tom Kloos suutis end hästi läbi põõsaste joostes terve raja peale jaotada ning hämmastaval kombel oli ta strateegiliselt olulistes kohtades alati ergutamas.

Kuna San Francisco asub Crystal Springs rajast kiviviske kaugusel oli meile väga palju inimesi kaasa elamas. Alates spordiosakonna töötajatest, teiste meeskondade liikmetest ja toetavatest lapsevanematest kuni ülikooli professoriteni välja. Atmosfäär oli imeline!

Niisiis 6km, 20.23 (isiklik rekord) ning individuaalarvestuses 2. koht. Keskmine kiirus 3.23,8 ning 3km vaheaeg 10.10, mis tähendab, et kiirus oli ühtlane terve jooksu vältel. Eelnevalt mainisin, et jooksu saatus otsustatakse tihti ühel nõlval raja teises pooles ja nii ka seekord. See tähendas aga, et nii ees- kui tagaolijaga oli turvaline vahe ja lõpus eriliselt pingutama ei pidanud. Veelgi enam: võistlus käib meeskonna nimel ja aeg kuigi olulist rolli ei mängi. 20.23 on selle raja kõigi aegade edetabli kolmas aeg ning San Francisco Ülikooli uus rekord. Tara Erdmann võitis Lääneranniku Individuaalse meistritiitli juba kolmandat korda ja seekord järjekordse võimsa rajarekordiga (20.01). Seega kaotus esikohale 22 sekundit. Minu lugupidamine selle tüdruku suhtes, kuna ta jooksis põhimõtteliselt üksi ja on kindlasti palju enamaks võimeline, kui õigesse seltskonda satub, mis loodetavasti Regionals või USA meistrivõistlustel juhtub.

Tulemused: http://www.rtspt.com/events/wcc/xc2011/women.txt

Enda jooksuga jään igati rahule. Alustasin konservatiivselt, hoidsin end pigem tagasi. Eelnevate jooksude kogemustele toetudes pean õppima, kuidas energiat kogu raja peale ühtlasemalt jagada. Seekord õnnestus hästi ning viimased kaks kilomeetrit ei tundunudki nagu lõputu kannatuste rada. Jalad ja käed allusid mu korraldustele päris hästi ja finisi joont ületades jaksasin oma jalgadel seista.

Võistkondade arvestuses niisiis kolmandat aastat järjest esikoht! Kõik tüdrukud olid võitluseks häälestatud ning andsid endast parima! Olen õnnelik, et kõik õnnestus just vajalikul hetkel.

Öö enne võistlust veetsime Sofitel luksushotellis, mis on minu meelest küll üpris tobe ja mõtlematu raiskamine, kuid kuna see on korraldajate poolt kõikidele võistkondadele organiseeritud, et kõigil võrdsed tingimused oleks (Ameerikamaa kombed), siis polnud väga mõtet protesteerida... Üllataval kombel polnud toas aga Intenetiühendust. Kuna hotell oli ilmselt kergelt ülerahvastatud, siis pidime toanaabriga ka voodit jagama, ning osaliselt ka selle tõttu (peamiselt ikka võistlusnärvi tõttu) jäi võistluseelne öö magamata. Dusitarbed olid aga ülihea lõhnaga ning need rändasid minuga koju kaasa, n.ö. kompensatsiooniks. :)

Pärast võistlust oli aga pidulik lõuna ja auhinnagala. Lisaks korraldajate ja peasüüdlaste kõnedele kõneles ka kunagine WCC tsempion (kelle nime ma kahjuks ei mäleta) väga meeldejääva kõnega. Ta oli väga perspektiivikas jooksja, kuid pidi kroonilise vigastuse tõttu tipp-spordist lõplikul loobuma. See pole kellelegi kerge otsus, kuid ta osutas hoopis selle olukorra positiivsele aspektile. Inimesena ta ju tegelikult ei muutunud. Oma lähedastele ja sõpradele, ka treeningkaaslastele, jääb ta siiski selleks samaks inimeseks. Sport oli periood, mis saab ükskord niikuinii läbi, kuid mõjutab elu lõpuni. Endast maksimumi andmine ning kindla eesmärgi nimel töötamine on vaid üksikud asjad, mida me läbi sportimise õpime ning loomulikult kandub see üle kõigele, millega tegeleme!

Wisconsin Adidas XC Invitational 2011

14. oktoober, 6km, 305 tüdrukut, tuul - nii võtaksin kokku oma teise võistluse Ameerika mandril.

Wisconsin Adidas XC Invitational oli võistlus, millest võttis osa 44 võistkonda, kellest 19 kuulub USA 30 parema hulka (USF nende hulka ei kuulu). Üks kõrgetasemelisemaid võistlusi kogu hooaja jooksul.

Tulemused: http://www.uwbadgers.com/sports/w-xc/stats/2011-2012/111014_wisconsin_adidas_invite_women.html

Video: http://www.flotrack.org/coverage/240308-Wisconsin-adidas-XC-Invitational-2011/video/510336-Womens-College-6k-Wisconsin-Invite-2011

Reisime jällegi peaaegu riigi teise otsa, kus erinevalt San Franciscost saime sügist tunda: värvilised ja kergelt raagus puud, päikseline aga karge ilm ning tuul. Jooks toimus vägagi avatud rajal, mis tegi selle vaatajatele kindlasti nauditavaks, kuid võistlejate jaoks üsna armutuks. Maastiku poolest rada väga keerukas polnud, kuid pikad sirged vastu tuult panid võistlejad tõsiselt proovile.

305 on väga suur number ning minu suurimad hirmud oli kukkumine ja karpi jäämine. Start anti kõigile loomulikult ühelt laialt joonelt, kuid raja põhiline osa oli sellest kordades kitsam. Olin stardist väljudes valmis hea koha pärast võitlema, kuid olukord lahenes rahumeelselt. Püsisin grupi esimeses kolmandikus ning omasin toimuvast head ülevaadet. Tempo püsis esimese poole vältel väga rahulik (esimene miil 5.36), mitõttu grupp tegelikult palju ei lagunenud. Tundsin end mugavalt ning isegi nautisin jooksu. Pärast 3km vahefinišit anti esimene nüke, mis venitas jooksjate rivi pikemaks. 4km joonel toimus järgmine tempomuutus, mille ma mingil hämmastaval kombel maha magasin. See km kulges paljuski ülesmäge ning grupiga uuesti liitumine käis hoolimata pingutustest üle jõu. Maha jäämine oli suur suur viga. Veider öelda, kuid jäin 305 jooksja seas üksi, kui lõpuni oli veel enam kui 1km, millest 500m vastu tuult ning 500m laugelt mäkke finišisse. Võin käsi südamel väita, et jätsin sellesse viimasesse km kogu oma energiavarud. Ületasin lõpujoone 43ndana ning ajaks märgiti 20.52, kuid olen veendunud, et grupiga koos püsides oleksin võinud olla esimese 30 hulgas. Õppetund: mitte hetkekski kaotada tähelepanu! Kui sellise tasemega jooks algab aeglaselt, siis kohe kindlasti ei püsi see tempo lõpuni ning igal hetkel peab olema valmis kiirendusteks.

Meie meeskond saavutas 17. koha, mis on enam-vähem. Eesmärgiks oli tulla esi 12 sekka, kuid minu meelest oli see kergelt ebareaalne. Chloe Treleven ja Sophie Curl, kes on sellel rajal ka varem võistelnud parandasid võimsalt enda rajarekordeid. Alice Baker ja Maor Tijouri näitasid enda keskmist taset ning esmakursuslane Kate Jamboretz võitles rajal lisaks tuulele ja külmetusega, seega jäi tema sooritus tagasihoidlikuks.

Olen igati rahul oma treeneritega nii siin kui sealpool ookeani. Harry Lemberg on väga osavõtlik ning jälgib minu/meie tegemisi distantsilt, hoiab n.ö. kätt pulsil. Helen Lehman-Winters ja Tom Kloos, vastavalt pea- ja abitreener, on siinviibitud 7 nädala jooksul täielikult mu usalduse võitnud. Ning tundub, et mina nende oma samuti. Võistluse eelõhtul toimus väike koosolek, kus veelkord olulised asjad üle korrati ning ka veidi strateegiast juttu tehti. Kui läbivaks teemaks oli siiski meeskonnatöö ning üksteise kohaoleku kasutamine, siis nõuanne, mille mina rajale kaasa sain oli, et julgelt välja minna ning võistelda mõnede riigi parimate tüdrukutega. Viimaste nädalate treeningud on näidanud, et peaksin suutma päris kõrgel tasemel joosta ja pean õppima, kuidas seda võistlusel realiseerida. Kindlasti oli nende eesmärgiks veidi ka minuga psühholoogiliselt manipuleerida, kuid tunnen, et nad tõesti usuvad minusse.

Ma usun, et suudan parem olla!

Siinkohal õnnitleks Harry Lembergi, kes sai IAAFi neljanda taseme treeneri tunnistuse läbides vastavad kursused ning sooritades eksami maksimum punktidele!

Lisaks edastaksin õnnesoovid Mario Mustasaarele, kes sai täna (17. oktoober) jälle aasta vanemaks!

Pilte!

Seekord pikalt ei kirjuta, lasen piltidel enda eest rääkida. Kõike kummalist, omapärast ja San Franciscolikku pole kaameraga mahti olnud jäädvustada, kuid veidi värvi must-valgete ridade vahele kuluks siia blogisse ära!

Üks San Francisco kaubamärke: Golden Gate Bridge. Ülemine pilt on veidi romantilisem, kuid alumine kirjeldab tõetruult siinset igapäeva: udu, mis ookeanlilt lahele rullub katab tihti terve linna.

Linn on kunsti täis. Paljud seinad ja müürid on maalingutega kaetud. Seda võib ka graffitiks nimetada, kuid vaid selle sõna parimas tähenduses. Tihti on maalingud seotud selles tegutseva asutusega ning kannavad mingit sõnumit. See konkreetne kirjeldab naiste rolli ühiskonnas.

Üks paljudest San Francisco kodututest rattasõitu propageerivast seinamaalingust möödumas. Minu foto jäädvustab kogu pildist umbes ühe kuuendiku ning kärestikulises ojas on lainekeeristesse kodeeritud parimate rattasõidu tänavate nimed.

Üks osa rattasõitu propageerivast maalingust. Üleelusuurune!

Linnas on palju nii rattureid kui ka rattapoode! Igatsen oma Pantherit, kuid nüüd on mul Raleigh!

Enne ratta selga istumist ja teele asumist peab marsruudi korralikult läbi mõtlema, sest muidu võib juhtuda nii nagu pildil...

Kaamera oli merepinnaga paralleelselt. Mees paremas nurgas on selle tõendiks!

Järgmine "kohtustuslik" vaatamisväärsus on ajaloolised trammid. 1940 aastast alates on San Francisco ainuke linn Ameerika Ühendriikides, kus see transpordivahend säilinud on. Omal ajal täielik sensatsioon, praegu lihtsalt üks paljudest kummalistest asjadest, mida see imeline linn pakub.

Kunst ja reaalsus käsikäes.

Lõbusad burgerid.

Tänavad on absoluutselt igasugu kunsti täis. See punt oli ausalt öeldes väga hea!

"Pick a subject and price, get a poem" ehk "Vali teema ja hind, kirjutan luuletuse". Pildilt pole näha, kuid seal oli järjekord. Ühe "kliendi" peale kulus umbes 10 minutit ning luuletuste sisu oli muljetavaldav.

Ka omamoodi kunst: "May I please have some pot to get me very stoned. Thanx" ehk "Sooviksin veidi kanepit, et end pilve tõmmata. Tänan"

Kunst klassikalises võtmes. Hiina keraamika ja pronks esemed umbes 200 aastat enne meie aega. Need olid ühes esimesed esemed, mida Aasia Kunstide loengutes analüüsisime.

Jaapani matmistraditisoonidega seotud skulptuurid umbes 5ndast sajandist. Arvatavasti šamaani kujutised, kuid kes enam päris täpselt oskab öelda...

San Francisco südames asub Ameerika suurim Hiinalinn. Külastasime pisikest õnneküpsiste vabrikut ning uskuge või mitte, aga see pilt maksis pool dollarit (loomulikult öeldi seda mulle pärast pildi tegemist!).

Hetkel on käimas Fleet Week, mille jooksul demonstreeritakse Ameerika militaartehnikat. Tähtsündmuseks on õhujõudude šõu ehk 6 ülikiiret ja ülivõimast reaktiivlennukit teevad lahe kohal igasugu trikke!

Pildi kvaliteet pole just parim, kuid rõhutab ühtekuuluvust: võistlusreiside ajal oleme alati ühtemoodi riietatud. Alates lennureisist ja õhtusöögist kuni võistluse endani.

Pärast rasket, aga edukat treeningut "Üks, kaks, kolm. GO DONS!" Täpselt nii see ka kõlas, sest et minu au oli seda hüüda.

Oleks patt mitte õnnelik olla!

Päikselised tervitused kõikidele, kus iganes maailma otsas te ka poleks!