Uus hingamine

Kevad on ametlikult käes! Eestis saab küll ilmselt veel aprilli lõpuni suusatada, aga sellest hoolimata hakkab suvine kergejõustikuhooaeg hirmuäratava kiirusega liginema. San Franciscos on küll päikseline, kuid mitte liiga soe, seega tuli Floridasse sooja otsima ja kaaskannatajatele (Mario Mustasaar ja Timo Kilp) külla minna. Väike fotomeenutus siis:

Selline see kookospalm siis ongi. Hommikuvõimlemise korras (reie lähendajad ja sääred) käis Mario iga päev selle otsast neid kuldseid mune alla toomas.

Järgmine harjutus (biitseps): kookospähkli lahti lõikamine.

Järgmine harjutus (triitseps): kookospähkli mahla joomine.

Järgmine harjutus (kerelihased): "airboat"-ilt 40km/h kiirusel mitte vette kukkumine. Ekskursioon Everglades's.

Selliseid elukaid oli näha.

Kohustuslik rannakülastus: Miami South Beach.

Väikeses Havannas sain hispaania keelt harjutada. Meie rahvusvaheline seltskond: ameeriklasest vietnamlane Long, mina, eestlasest jooksja Timo Kilp ja globaalne alternatiivne jooksja Mario.

Sellise atribuudiga oli vaja 400m kõrgusel ära käia.

Jäin ellu!

Nägin siis need lilled ka ära, millest pika ja põhjaliku bakalaureusetöö kirjutasin.

     Kevadvaheaeg möödus seega üsna suviselt. Patareid said ilusti täis laetud, nahk pruuniks päevitatud ja naeratus ilmselt järgnevaks ma-ei-tea-kui-kauaks suule kleebitud. Väike keskkonnavahetus tuli nii entusiasmile kui vormile kasuks. Florida mägede või isegi küngastega just ei hiilga, mis oli San Francisco mägismaale väga huvitav vaheldus. Fort Lauderdale ümbruses, kus ma oma treeningud Timoga tegin, oli kõrgeim koht 30 jalga merepinnast, mis on nii umbes täpselt 10m. Jah 10m! San Franciscos on isegi mõnel tõusul kõrguste vahe rohkem kui 10m. Seega sai keskmist krossi kiirust tõsta. Neljal seal veedetud päeval tegin ühe fartleki, 35min kergema jooksu ning nädala pika krossi, 65min. Viimase keskmine kiirus oli 4:20 min/km, kuid viimased 15min nii umbes 3:50-4:00. Pärast seda oli hea jalad jahedasse basseinivette pista ning end kookosmahlaga värskendada. 

     Ka kodused tennid on tõusvas joones läinud, kevadvaheajal tegin nii öelda esimese lõigutreeningu alates (hirm isegi mõelda ja veel enam välja öelda) novembri lõpust... Esimene vasikas läheb ikka aia taha ning nii ka see trenn. Mitte, et vorm poleks lubanud, aga lihtsalt absoluutselt mitte mingit tempotunnetust ei olnud. Tegu oli 4X800m 2:50 tempos pehmel krossiringil (ühe künka, puujuurte ja kividega). Mu peas tundus see hirmus kiire ning mõtlesin üle. Aga tehtud ta sai ning lühikesed mäkkejooksud ja kiirendused peale. Asi seegi. Vähemalt ma jooksin! 

     Eelmine ja käesolev nädal on aga edukamad olnud: palju kiirendusi, aeroobseid jookse. Eelmise nädala kõrghetk oli ilmselt 60min aeroobse läve jooks keskmise kiirusega 4:00, millele järgnes järgmisel päeval 3X500m + 2X300m pehmel pinnasel. Sain esimest korda (alates novembrist) kerged maratonisussid jalga torgata, mis aitas oluliselt kiiremaid liigutusi teha. See oli hea tunne! Pühapäeval jälle pikem kross: 70min, mis on pikim, mis ma oma keharaskusel (teate küll mis ajast alates) teinud olen. Täna tegime esimese staadionikatsetuse: 3X800m + 3X400m + 6X100m kiirendused murul. Ei olnud mitte paha tunne. Kui treener trenni lõpus küsis, kuidas tunne, oli hea käed taeva poole visates hüüda (alates ma-ei-suuda-meenutada-mis-ajast) "I feel amazing!" (tõlkes: "Mul on suurepärane tunne!"). Ma kavatse mitte midagi ära sõnuda, aga mul on tõesti suurepärane tunne! Väikesed muutused on iseenesest kaasa toonud suured muutused. 

     Ma loodan, et teil jätkub usku minusse, sest ma pole oma viimast sõna öelnud. Omal jõul on väga keeruline kõiki eesmärke realiseerida. Jõgeva vald otsustas sellel aastal minu toetamisest loobuda, mis muudab asjaolud veidi limiteeritumaks, kuid see minu püüdlusi ei takista. Pigem vastupidi: kõrgemale, kiiremini, kaugemale. Tänan oma koduvalda kõikide eelnevate aastate eest ning loodan, et järgmisel aastal olen jälle toetuse-vääriline.

    Olge terved ja hoidke end nende salakavalate kevadtuulte eest! Ega suvi enam kaugel pole.

Uus aasta

     Head seda aastat kõigile, kellele siiani veel soovimata on jäänud. Viimane postitus on 2012 aastast, mistõttu vajas see soov ära-õiendamist. Ei, see blogi ei ole veel end ammendanud - kaugel sellest. Vajasin aega, et enda elus ja mõtetes mingisugusse vahefinišisse jõuda ja sellest siis protokoll avaldada.

    Ütlen kohe ära, et aasta 2013 tuleb hea aasta, isegi väga hea aasta! Ei tasu mitte vaidlema hakatagi. Ootasin aastanumbri vahetumist suure õhinaga, sest hoolimata sellest et 2012 on ilus numbrikombinatsioon, oli see üks keeruline ja väsitav aastake. Suur kontsentratsioon väljakutseid ja katsumusi, mis küll isiksust kasvatavad, kuid paratamatult ka väsitavad. Kui iga eluaasta kohta kaust luua, millel pealkirjaks oleks üks märksõna, siis "vigastused" tabaks 2012 olemust naelapea pihta. Seega, alustasin kohe uue aasta esimestel minutitel ning uusaastalubaduste nimekirjas troonis esikohal vigastustejadale punkti panemine. Miks ma polnud jub avarem sellist otsust vastu võtnud? Ilmselt ei tundunud ükski häda liiga ületamatu. Aasta lõpus aga olid mu keha ja mu vaim absoluutselt asünkroonsed. Plaan oli Ameerikas sess 2 nädalat varem ära teha, Ungaris Euroopa krossil viimast aastat U23 klassis võistelda ning detsembris-jaanuaris Eestis jooksmise kõrvalt bakalaureusetöö kirjutamisele keskenduda ja Tartu Ülikool lõpetada. Kuni kaks nädalat enne EM-i läks plaan nagu lepase reega: miski ei suutnud mind peatada (ka mitte Buddhismi õppejõud, kuigi - Buddha teab - ta väga üritas). Kuni diagnoositi sääreluu väsimusmurd! Mis k****i väsimusmurd? Ma polnud veel alustanudki! Emotsioonid-emotsioonid... Tuli asjad ümber hinnata, põhjuseid otsida ja nendele rohujuure tasandil läheneda. Mis tähendas, et tuli teha end madalamaks kui muru, häbi tundmata. See on keeruline, kui peas keerleb 2016. aasta olümpia, kuid jaanuaris 2013 sain joosta vaid 3 X 5min 5-minutiliste kõnnipausidega. Seda Tartu Ülikooli Spordihoones, teiste sportlaste ja treenerite tähelepaneliku pilgu all. Olge mureta, sellest ei saa järjekordset halamise-postitust.

     See postitus on pigem nagu teadaanne, et olen tagasi. Hetkel küll veel tagasihoidlike 65-kilomeetriste nädalatega, kuid töö käib. Olen "tagasi" ka muudes aspektides oma elus: ringiga taas muusika juures (ühinesin ülikooli pop- ja gospelkooriga) ning taas näpud mullas (üritan igal nädalal ühes San Francisco ühiskondlikus aias vabatahtlikuna vaheldust otsimas käia http://hayesvalleyfarm.tumblr.com/ - mäletan küll ema, kuidas sa mulle sõnu peale lugesid: "Ära hakka selle põllumajandusega tegelema, see ei vii kuskile," aga no mitte ei saa vastu panna). Tunnen, et vaim ja keha hakkavad jälle sünkroonselt tuksuma.

     Meil on hetkel kevadvaheaeg ning mul on rõõm ühte alternatiivset kaaskannatajat Floridas üsna pea külastada. Raporteerin kindlasti ka selle kohta, nii et hoidke silm peal! Ja sall kaelas, kui te Eestis olete, sest kuuldavasti in talv sellel aastal sama kangekaelne kui mina ning ei taha mingi hinna eest järele anda.

Head mõtted ja head teod

    Eelmistest blogpostitustest on võib olla jäänud mulje, et olen oma hetkeolukorra suhtes pessimistlik. Olen saanud mitmeid kirju soovitustega ikka pea püsti hoida ning lootust mitte kaotada. Tahaksin siinkohal väikse paranduse teha: tegemist pole mitte pessimismi vaid realistlikkusega (ma usun, et neil on vahe) ning kahjuks on tegelikkusel lootmisega vähe pistmist. Mitte et ma alahindaks lootuse võimalikkust, kuid üritan selle jõudu mitte üle hinnata. Nõustun oma kohaliku treeneri arvamusega, et lootmine on liialt passivne tegevus, mis harva midagi muudab. Tegutsemisel on palju rohkem perspektiivi. 

     Sellest tulenevalt olen viimastel nädalatel palju tähelepanu pööranud aktiivsele mõttemaailma muutmisele. Yvonne Gomez, eksproff iluuisutaja ning spordipsühholoog, mainis mulle et iga negatiivse mõtte nullimiseks, mis inimese peas välgatab, on vaja 3 positiivset mõtet. See number tõuseb 5-ni  kui tegemist on suhteprobleemidega ning 15-ni kui tegemist on sportlase ning vigastusega. Võite vaid ette kujutada, milline heade mõtete konveier peab pidevalt töötama... 

      Õnneks on minu keha hakanud minuga tasapisi koostööd tegema. Seis on veel kaugel ideaalsusest, kuid nüüdseks olen kolm nädalat omal jalgel maad mõõtnud. Kilometraažid vastavalt: 23, 28 ja 34. Lisaks kaks korda nädala treeningud AlterG jooksulindil. Tegemist on väga geniaalse trenažööriga, mis võimaldab keharaskusega manipuleerida.

    Pärast pikaajalist jooksutreeningute puudumist on oluline täiskeharaskusega treenimisele sujuvalt üle minna. Üks võimalus on lihtsalt esialgu jooksud-sörgil väga lühikesed hoida, kuid selle masina abil on võimalik oma kaalu, ning sellest tulenevalt ka mõju liigestele ja lihastele, vähendada. Täpsem informatsioon siit: http://www.alterg.com/ Olen alterG-l saanud teha aeroobse läve ja anaeroobse läve treeninguid samal ajal kui maaga samal kvaliteedil kontakteerumine oleks liialt traumaatiline. Tavalistele jooksudele olen saanud lisada väikse hüppemomendiga jooksuharjutusi ning kiirendusi. Laupäeval tegin ka esimese fartleki, mis oli nii öelda roostepuhastuseks. Enesetunne oli heast valgusaastate kaugusel, kuid nagu öeldakse: iga algus on raske. 

     Loomulikult moodustavad ratta-, elliptilise-, ujumise-, vees jooksmise- ning jõusaali treeningud suurima osa hetkemahust. Ning igapäevane lihashooldus jäävannide ja foam rolli näol on absoluutselt asendamatu.

     Esialgne plaan võistlemise koha pealt on startida kahe nädala pärast WCC meistrivõistlustel (kasutame seda rohkem treening-võistlusena), sellest kaks nädala hiljem regionaalsetel meistrivõistlustel juba korralikum etteaste teha ning novembri alguses NCAA meistrivõistlustel heas vormis olla. Ka esialgu võimatunda tundunud murdmaajooksu Euroopa meistrivõistlused on kalendris punase ringiga. See on ideaalne asjade kulg, mis on muutustele avatud. 

     Tegelikult on mu elus väga palju head ja positiivset, mida siin jagada tahaks. San Francisco piirkond naudib hetkel sooja ja päikselist vananaistesuve. Eelmise nädala alguses saime koolist 2 päeva vabaks, nii öelda nädalavahetuse pikenduseks, mis tähistas sügisvaheaega. Treeningutest saime küll vaid ühe päeva priiks, kuid otse loomulikult kasutasime seda olukorda ära, et linnakärast põgeneda. Laupäeval, pärast pikka treeningut võtsime väikse seltskonnaga ette jalgsimatka üle Kuldse Värava Silla: 

Vasakult: Karim, Eva, Laura, Steven. Pildilt puudub Sophie, kellele kuuluvad autoriõigused :)

 Matkasime mööda rada, millelt avanesid imelised vaated lahele ja sillale.

Jõudsime sihtkohta täpselt päikseloojangu ajaks.

    Tegime lõkke, küpsetasime õhtusöögi, magasime lageda taeva all ning järgmisel päeval pärast hommikust jooksu matkasime veel paar tundi. Samal nädalavahetusel leidis aset ka Fleet Week, mille raames Ameerika õhujõudude reaktiivlennukid trikilende soorisid. Nägime seda laupäeval linnast ning pühapäeval otse oma peade kohal, kuna sattusime just samal ajal praamile, mis meid üle lahe linna tagasi sõidutas. Ideaalne akude laadimise viis. Suutsin pärast seda uskumatult produktiivne olla!  

    Kaks nädalat tagasi oli mul suur au osa võtta Aung San Suu Kyi, 1991. aasta Nobeli Rahupreemia laureaadi külaskäigust San Franciscos. Kes tema tegemistega kursis pole (nagu ka mina ise kuni eelmise nädalani), siis soovitan kindlasti lähemalt uurida, kuna tegemist on absoluutselt erakordse isiksusega. 

Aung San Suu Kyi

     Ma ei taha tema külaskäigu tagamaade detailidesse laskuda, kuna tegemist on kompleksse ajaloolis-poliitilise temaatikaga, kuid tahtsin rõhutada tema sõnumit, mis tema kõnest korduvalt läbi käis. Inimesed peaksid rohkem tähelepanu pöörama oma tegude motivatsiooni juurtele. Hea tegu on hea vaid siis, kui see ei ole ajendatud sisemisest egoismist, soovist endast head või tarka muljet jätta, jne. Hea tegu on hea vaid siis, kui alateadvuses ei teki mõtetki vastupidiselt käituda. Kui palju häid tegusid sina täna tegid?

      Palju tervitusi sügisesse Eestisse. Sportlastele palju kannatust poriste ja vihmaste ilmade üle elamiseks. Ärge unustage küüslauku süüa ning mett tee sisse panna.

Sügis kodus (Jõgeva alevik, Pedja jõgi)

"The difference between ordinary and extraordinary is that little extra." Jimmy Johnson

     Meie riietusruumi vähese inventari hulka kuulub tahvel, mille abil vajalikke meeskonnasiseseid teadaandeid edastame ning mille üleval paremas nurgas alati lühike inspireeriv tsitaat seisab. Sellel nädalal oli keegi sinna ülalkirjutatud lausekese kribanud. Nii lihtnelabane kui see Ameerika jalgpalli treeneri formuleeritud lause ka ei tundu, võtab see kokku "edu" olemuse. Selle ütluse põhjapanevust on raske eesti keelde tõlkida, kuid mõtte võiks edasi anda nii: Ebatavalist eristab tavalisest vaid pisike ekstra.
    Olen viimasel ajal päris palju enesekinduse ja -usuga kimpus olnud. Seda siis sportlikus mõttes, kuid kuna jooksmine on miski, mille kaudu ma end suuresti identifitseerin, siis mõjutab see pea kõike, mida ette võtan. Viimases postituses mainitud vasaku sääre luu-ümbrise põletik osutus hoopis tibia väsimusreaktsiooniks (väsimusmurru eelseisnud), siis tuli tahest tahtmata vanduda alla tõsiasjale, et jooksmisest ei tule paar nädalat jälle midagi välja. Kõndidagi oli ebameeldiv ja valus ning 2 nädalat tagasi sain taas au kanda maikuus armsaks saanud lahast, et survet sellele konkreetsele kohale vähendada. Võite vaid ette kujutada, milline oli mu pettumus, kui jälle seda kurjakuulutavat saabast enda silme all nägin. Kui esimest korda sellega hiliskevadel heausklikult ringi tatsasin, arvasin et vajan seda vaid nädal, maksimum kaks, ning olen võimeline suvel staadionil veel kiireid aegu näitama. Inimestele meeldib asjade ja juhtumuste vahele seoseid luua ning minu jaoks kannab see saabas halba aurat. Pärast 6 päeva vaevalist liikumist (näen õudusunenägusid järskudest nõlvadest ja treppidest, kuna nendest üles-alla on kõige raskem minna) ei olnud absoluutselt mingit paranemismärki tunda, pigem valutas jalg isegi rohkem. Pidasin mitmeid jutuajamisi treener Heleniga, kes mingil imekombel mind alati asjadesse uskuma paneb, isegi kui need esmapilgul absoluutselt võimatud tunduvad. Ta laotas minu ette tõsiasja, et vigastused paranevad nii või naa, tahad või ei taha, kuid ainuke asi on, et see võtab aega. Päev päeva järel on raske muutusi märgata, paranemismärke tuleb jälgida pikas perspektiivis.
    Olen viimase nädala selles vaimus elanud. Õnneks (või ka kahjuks) on mu ümber inimesi, kes on minevikus samas olukorras olnud või maadlevad hetkel mingit sorti vigastusega, ning nendega mõtteid vahetades mõistan paljugi enda ja maailma olemusest. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks, alati on võimalus, et asjad ei lähe nii nagu ma soovin. Loomulikult on see esmapilgul ebameeldiv, kuid kõik sõltub, kas klaas on pool-täis või pool-tühi, eks. Ma valin selle esimese variandi.
     Lisaks on mul imeline võimalus elada sellises vapustavas linnas nagu San Francisco, kus alati miskit toimub. Hiljuti, 15. septembril, toimus kohaliku pesapallimeeskonna koduväljakul San Francisco ooperi otseülekanne. Üritus oli tasuta ning ilmataat õnnistas meid vapustava selge taevaga. Mängiti Rigolettot, mis on üsna tüüpiline seebiooper, kuid trupp oli vapustav. Meespeaosas astus publiku ette Serbia esitenor, mis oli naljakas kokkusattumus, kuna üks minu kaaslastest on samuti serblanna.

                        Milica (serblannast tennisist), mina ja Steven ooperis

      Nii nagu tuhkatriinu muutus üheks ööks printsessiks, muutus pesapalliväljak üheks õhtuks ooperisaaliks.


     Teisipäeval, 18. septembril, üllatas Steven mind aga millegi erakordsega. Astusin tema (ja veel kolme meeskonnakaaslase) maja uksest sisse ning koheselt tugis mu sõõrmetesse mingisugune tuttavalt soe lõhn. Esialgu ei suutnud ma allikat identifitseerida, kuid edasisel inspekteerimisel ja juhendamisel avastasin selle allika ahjust salakavala küpsetusvormi seest: päris oma küpsetatud rukkileib. Vot see on tee eesti tüdruku südamesse! Pärast kahte päeva pärmi hellitamist ning korralikku jahuga mässamist tuli ahjust välja selline iludus (lõikelaual):

                                    Esimene päris oma rukkileib

     Täna, 24. septembril, käisin Evaga vaatamas-kuulamas filmi ja arutelu Birma (või Myanmar, kuidas soovite) minevikust ja olevikust. Nimelt on San Francisco Ülikooli selle nädala lõpus väisamas Daw Aung San Suu Kyi, Nobeli Rahupreemia laureaat, kes võitles rahumeelselt 15 aastat Birma valitsuse oppositsionärina koduarestis olles valitseva militaarvõimu vastu. Film tõi vaatajate ette birmalaste kohutava igapäevaelu, kus riigieelarvest kulutatakse vaid 5% hariduse- ja tervihoiu peale, sõjavägi ekspluateerib kõiki Birma rikkalikke maavarasid, keeldub loodukatastroofide olukorras välisriikide abipakettidest ning rahva vaigistamiseks rüüstab külasid, palkab AIDS-i põdevaid mehi, et naisi vägistada ja palju muud kohutavat. Pärast filmi toimunud arutelu eksiilis elava Birma aktivisti ning St Mary's Ülikooli õppejõuga andis olukorrale küll veidi lootust, kuna viimatised sündmused on arenenud riigi demokratiseerimise poole. Kuid eelkõige oli see mõtlemapanev õhtupoolik. Raske oli pealt vaadata võitlust, mida toimub sellel samal sekundil kui ma seda kaadrit vaatan. Lihtsad inimesed, kellel puuduvad igasugused riigipöördelised või materiaalsed huvid, kes on planeedile palju väiksemaks koormaks, kui igaüks läänemaailmas, kaotavad igal pool vedelevatele maamiinidele otsa jalutades jäsemeid. Sõjaväelise valitsuse eesmärk: mitte tappa vaid vigastada, et tekiks vajadus arstide, hooldajate, transportijate, kokkade ja muu abipersonali järele, mis omakkorda vähendab vastuhakkajate arvu. Võitlus, mida mina loodetavasti kunagi võitlema ei pea, kuid mida ma samuti iseenesestmõistetalt ei tohiks võtta. Tundub justkui sünnipärane õigus käia alg-, põhi- ja keskkoolis, minna arsti vastuvõtule, kui gripp või tuulerõuged kimbutavad. Enamik maailma inimestest selle õigusega ei sündinud.

Et positiivse noodiga lõpetada: jooksin täna 20 minutit! Väike võit igas päevas.

Töörahvapüha ja taas jooksurajal

Viimane kuu on minu jaoks väga keeruline aeg olnud. Seetõttu pole ka blogisse pikka aega midagi kirja pannud. Teistega tahaks ikka ju kordaminekuid ja positiivsust jagada, kuid selliseid asju pole just liiga palju olnud. Siinkohal pean eelkõige silmas treeninguid ja jooksmist. 2012. aasta tundub olevat tohutu negatiivse karmaga ning ootan juba jubedalt, millal aastanumber vahetuks. Nagu tüütu Achilleus, jalustrabav gripp, rebestunud suure varba painutaja aasta esimeses pooles polnud juba küllalt. Augustis lisandus nimekirja veel luu-ümbrise põletik ja kõrge pulss. 4 kuud veel, loodan, et jään ellu.

Pärast 3 nädalat sujuvat üleminekut rattalt-ujumiselt jooksule hakkas vasaku jala sääre-esiosa tunda andma. Esialgu ei midagi alarmeerivat, kuid mida päev edasi, seda enam tugevamalt hakkas alarm mu peas kumisema. Nagu kiirabiauto, mille sireen lähenedes aina valjemaks ja kõrvulukustavamaks muutub. Otsustasin paar päeva jalgadele puhkust anda, arenevat põletikku alandada ning puusasid ja alaselga palju venitada. Nii imelik kui see ka pole, siis tundus, et see viimane andis efekti. Valu ja ebamugavustunne küll taandus, kuid mitte lõplikult ning on mind kummitanud kogu viimase kuu.

Lisaks olen kimpus olnud tavapärasest kõrgema pulsisagedusega treeningute ajal. Esialgu ajasin vähese treenituse kaela, kuid kui kolme nädala jooksul erilist arengut ei märganud, hakkas veel teinegi sireen mu peas tööle. Nüüdseks olen läbinud kõiksugu südameuuringud ning konsultatsioonid, mis on õnneks kinnitanud, et mul on väga tugev ja treenitud süda.

Südameasjad on korras, kuid sellegipoolest on ettevalmistus väga lünklikuks kujunenud. Tänasel Ameerika Töörahvapühal tegin üle nädala jälle esimese kerge jooksu. Just imeline tunne polnud, kuid uskumatult hea oli väljas trenni teha. Bassein ja jõusaal muutuvad pika peale üsna ahistavaks.

Ka kooliaasta on uue hooga alanud ning nüüdseks olen pea kaks nädalat tagasi San Franciscos olnud. Hoolimata lisandunud kohustustele naudin stabiilset igapäeva rutiini ning vahest imestan isegi, kui palju tegevusi ühte päeva mahub, kui vaid veidi tahta. September on Ameerika läänerannikul ilus. Tihti paistab päike ja ka soojakraade on parasjagu. Mõned pildid väljasõitudest:

                                       Vaade Sausalitost üle lahe San Franciscole selgel päeval.

                                                          Jalgrattamatk üle Kuldse silla.

                                    Kuhu sild kadus? Väike ettekujutus udust kohalikus mõttes.

Olümpiameeleolu

Selle nädala suurimad emotsioonid on ikka vast alanud Olümpiaga seotud. Reedene avatseremoonia oli kahtlemata võimas, kuid oli ikka tükk tegu, et kella 23-ni üleval püsida. Tunnikese jagu jaksasin vaadata ka, kuid siis võttis küll Une-Mati minu üle võimust. Laupäeval kordas seda erinevatel kanalitel, kuid päevast aega ei raatsi televiisori ette eriti ohverdada. Minu San Francisco Ülikooli endine naiskonna kaaslane Hayley Nicole Nemra kandis Marshalli Saarte lippu siiski kuuldavasti suure uhkusega. Väikese saareriigi ainsa naissportlasena anti talle Wild Card ning ta saab vähemalt 800m eeljooksudes maailma parimatega rinda pista.

Mulle endale meeldib ka mõelda, et tegelen olümpiaettevalmistusega. Seda siis küll 2016. aasta Rio mängudeks. Nii tähtsust täis olengi. Eesmärgid pidavat ju kõrged olema. Mõned aastad on veel aega, kuid rakurss on nii seatud.

Kui eelmise nädala rekord oli 35 minutit, siis sel nädalal on toimunud tervelt 43% kasv. Protsentuaalselt uhke, kuid 50 minutit on küll suhteliselt hädine tavapärase 90 minutilise pika krossi kõrval. Nädala esimesel poolel sain ka ühe kasvava kiirusega tempoka ka vöö alla, laupäeval kerged kiirendused 5000m tempos, seega kokkuvõttes polegi kõige nigelam nädal olnud. Pärast tempokat oli jalad loomulikult hea mitu päeva hellad. Treeninud olen varahommikuti, kuna esmaspäevast reedeni toimus zooloogia välipraktikumi selgrootute osa ning kella 10-st 17-ni tuli putukaid püüda ning orki ajada ning nädalavahetus on sporditegemist ebsoluutselt mitte soosivalt soe olnud. Pedja jõgi on aga meeldivalt jahutav ning kolm-neli korda päevas saab seal ka paarsada meetrit jahutuseks ujuda.

Jõudke siis olümpia jälgimise vahepeal ka metsa seenile-marjule!

Puugile mure

Suure suuga sai sõpradele ja perekonnale lubatud, et hakkan igal pühapäeval eelnenud nädala kohta siia blogisse kokkuvõtteid tegema. Suvel peaks harjumuse sisse harjutama, et sügisel San Franciscosse naastes rutiin sees oleks, sest põhiliselt saigi see leht ju loodud selleks, et kajastada enda tegemisi lombi taga. Kuid nii nagu igal reeglil on erandid, siis jäi sel pühapäeval see ülioluline toiming tegemata. Nüüd juba neljapäev käes ning võiks juba nagu selle nädala kohta kirjutada, kuid milleks rutata asjust ette.

Vahemikus 16. - 22. juuli toimus jällegi progress jooksuradadel. Kui nüüd kuulsate inimeste sõnu veidi kasutada, siis võiks lausa öelda, et väike samm inimkonna jaoks, kuid suur samm minu jaoks. Esmaspäeval 20 minutit; teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval 30 minutit ja laupäeval koguni 35 minutit jutti! Hoolimata sellest, et olen vigastusest möödunud nädalate jooksul küllaltki palju aeroobset trenni teinud, on jooksmise taasalustamine päris raske olnud. Igal alal on paratamatult oma spetsiifika ning ükskõik kui palju basseinis vett tallata või rattaga pedaalida, siis uskumatu, aga jookmist saab ikka vaid jooksmisega treenida. Hüppemoment, mis tekib kui kaks jalga korraga õhus on, muudab selle spordiala kehale eriti koormavaks, kuna maandumisel tuleb lihastel-liigestel mitmekordne keharaskus ära amortiseerida ning veel järgmisekski sammuks hoogu anda. Hetkel tegelengi lihtsalt üksikute krosside tasapisi pikendamisega, lõikude või intervall-treeningute peale on vara mõelda. Või noh, mõelda ju võib, kuid tegutsemisega peab ettevaatlik olema. Järgmisel nädalal võiks ilmselt kiirendustega jalga proovida. Ptüi-ptüi-ptüi, kuid siiani on jalg üsna hästi pidanud. Enne jooksu olen veel viimaseid kordi käinud ultrahelis, massööri soovitusel capsicamiga määrinud ning vahetult enne kümmekond erinevat soojendavat jooksuharjutust teinud (tasapisi igal päeval rohkem hüplemisi). Põletikuvastase rohu kuur kestab veel umbes pool kuud, eks ka see annab oma efekti. Ära kipuvad väsima reie tagumised ja muidugi ka säärelihased ning mis kõige veidram, olen juba varasemast ajast tähele pannud, et põhilised pinged kogunevad põlve taha nende lihaste kinnituskohtadesse, kust neid on ka keeruline välja venitada. Viimasega olen ka üsna aktiivselt tegelenud. Kuna pärast treeninguid tunnen, et lihased on iga kord nagu kerges šokis olnud, siis olen pikemad venitussessioonid õhtuks, enne uneaega jätnud, mis on üsna mõnus. Higise kehaga väljas olles võib siin Eesti kehva suusailmaga suves kohati isegi jahe hakata, rääkimata igasugu mutukatest, kes soolase naha peale eriti maiad on. See veel puuduks, et keset suve haigeks jääks. Pärast ühte treeningut Uus-Ihaste metsas leidsin sellesama problemaatilise parema jala Achilka siseküljelt puugi. Oli end küll juba kergelt sisse imenud, aga õnnestus oma jõududega hakkama saada ja ta sealt ühes tükis välja tõmmata. Kaua ta seal ilmselt polnud jõudnud minu kulul elada, aga ehk jõudis ta sealt mure-mahlad enda sisse imeda. Ei tahaks küll, et vaesel loomakesel oma Achilleuse või pöiaga muresid tekiks, kuid ei teagi, kui palju selline väikene üldse valu tunneb. Aga tal on ju 5 teist jalga varnast võtta, mul ainult üks ja seegi pahem.

Järgmises postituses siis jooksva nädala kokkuvõte. Loodan ikka häid uudiseid edastada!